Kuu: juuni 2004

Täna on muide ülemaailmne veredoonorite päev, verekeskuses saab muuhulgas näha, kuidas doonoriverd testitakse ja töödeldakse. Ma arvan, et seda tuleks vaatama minna. Kella kaheks isegi jõuaks…

Ma tahaks ka jalgpalliteemadel sõna võtta. Nimelt et me saime laupäeval TÜ naiskoorilt pähe, mingi 3:0 vist:P Hea on küll teleka ees Beckhami õpetada, kuidas peab asju tegema, aga tegelikult on see ikka väga raske mäng:)

Valimistulemuste puhul meeldivad mulle kõige rohkem need asjad (tähtsuse järjekorras):
1. et Strandberg sai rohkem hääli kui nii mõnigi tegelikult parlamenti pääsev inimene. Lihtinimesele mõistetavas, igasuguste kordajatega läbi jagamata ja korrutamata üldarvestuses (hääli per kandidaat) üheksas koht. Kõvasti parem kui ma lootagi julgesin.
2. et Res Publica kaotas
3. et SDE võitis

Inspireerituna Liisa valimisteemalisest sissekandest, tahaksin võtta kokku kogu oma julguse, tunnistada oma võhiklikkust ja küsida: mis värk on sedeli rikkumisega? Mispoolest täpselt on see parem kui valimata jätmine, mida sellega väljendatakse, kuidas see mõjutab valimistulemusi?

Muide, kehtetuid sedeleid oli seekord 2222, kas pole ilus number?:)

Lisa nõmedate sõnade teemalisele sissekandele: “valituks osutunud” on ka keelamist väärt väljend.

CISA eksam on nüüd tehtud ja me ei mõtle selle peale enne kui umbes 10 nädala pärast. Siis tulevad tulemused. Aga tunne ei ole väga jube.

Kallista kedagi spontaanselt ja ei lähe päevagi, kui saad ise kelleltki ootamatu kallistuse.

Sireliõnnega soovitud soovid lähevad täide. Alati. See on hirmutav, ma ei julgegi enam soovida eriti… Langevad tähed & stuff on turvalisemad.

Ma tean, et viin energiajoogiga tapab pikemas perspektiivis (või oli see just lühemas). Seda pole mulle vaja meenutada. Ses mõttes, et ma tean, mida teen, kui seda joon.

Ma olen maailma kunn ja see teeb mulle veidi muret.

Nende sõnade ja väljendite kasutamine tuleks ära keelata:

kurikael
rahvaasemik
riigikoguja
võsuke
telepurk
mäekõrgune toetus
elavate hulgast/seast lahkunud
linnaisad
pärgama

Ei no ma saan aru, et sünonüüme ei ole ka jalaga segada ja et sõnakordus on jube tabu. Aga ma ei tea… Jätaks siis need uudised kirjutamata, mille jaoks kasutada olevad sõnad on nii kulunud?

Kümme aastat tagasi lõpetasin ma põhikooli. Ma ei olnud tegelikult nii armas laps, kui ma lõpualbumi pildi peal välja näen… me keegi ei olnud, lihtsalt erakordselt head pildid tehti.

Mul olid tunnistusel kõik viied ja ma sain kiituskirja. Selle saamine oli mulle hullult oluline, sest kõigi eelnevate aastate jooksul oli mul alati mõni neli tunnistusel olnud ja tol ajal ju ei antud neid jaburaid “ainekiituskirju”. Algklassides jäid mu kiituskirjad pidama kirjatehnika taha, hiljem vist põhiliselt matemaatika hooletusvigade ja lõpuks tööõpetuse ja kehalise kasvatuse taha:P Igatahes üheksandas otsustasin ma koolist efektiga lahkuda, parandasin ajaloo nelja viieks (minu meelest tuli selleks kogu Suur Prantsuse revolutsioon suuliselt järele vastata) ja ütlesin käsitöö õpetajale, et ma ju ükskord ometi võiks ka viie saada. Oli ikka viitsimist, ah?

Ma ei tea eriti, mis mu tollastest klassikaaslastest saanud on. Mõned on Orkutis, mõned poliitikas, mõnda olen näinud Tartu kõrtsides purjus ja mõnda Tallinna kontorite vahel asjalik olevat. Paralleelikas Teller on ainsana kogu aeg (virtuaalsel) silmapiiril;) Ja muidugi pinginaaber Jane, kellega me käime koos trennis ja shoppamas ja vahel lõunal ja mõnikord kellaviiedringil ja ilmselt tänagi võtame midagi ette. Kümme aastat ikkagi.

Mis värk sellega on, et velotaksod linnas kõik mööda kõnniteid sõidavad? Liikluseeskirja järgi nad jalakäijad küll ei tohiks olla – või on? Või on neil mingi eridiil, et peab sõitma kõnniteel, sest kui sõiduteel mingi jama juhtub, siis saavad kliendid viga vms?

Ma ei aja kiusu ega midagi, ma lihtsalt mõtlen eeskätt sellele, et kui isegi nii silmatorkav, atraktiivne ja põhimõtteline asi nagu velotakso sõidab kõnniteel, sest sõiduteel lihtsalt ei julge ja jalgrattateed ei ole – siis leiavad ju kõik teised jalgratturid ka, et nii ongi hea ja õige? Ja autojuhid ei hakka iial jalgratturit respekteerima ja jalakäijad peavad eluaeg elama ratta alla jäämise hirmus. Või vastupidi – mu oma emme ajas ükspäev rattaga jalakäija alla (peaaegu) ja sai ise viga:P

Ise ma lõpetan oma tänase õhtu tõenäoliselt ebakainena rattaga koju sõites. Purjuspäi suureneb jalgrattaga raske avarii tegemise oht 20 korda! Mul on kiiver igatahes. Uhh, ma poleks pidanud hakkama sellele kusagilt meeldejäänud 20-korra-faktile veebist kinnitust otsima. Võibolla lähen ikkagi taksoga.

Mida te teeks, kui te lõunalt tulles leiaks oma laualt käsitsi A4-le kritseldatud palve teha midagi, mida te päris kindlasti teha ei taha? Mina kritseldasin serva peale “decline” ja viisin paberi paluja laua peale tagasi. Seda võiks nimetada näiteks Outlooki-sündroomiks.

Lisaks on mul nüüd süümekad, et ma seda asja tegemast keeldun. Võibolla hiilin veel tagasi, hävitan asitõendi ja osutan inimesele selle väikese teene.

Eile nägin ma õudusunenägu sellest, kuidas ma läksin eksamile ja mul ei olnud kaasas HB=2 pliiatseid ja kustukummi. Öö otsa jooksin ringi ja püüdsin neid kusagilt hankida ja eksamiaeg muudkui jooksis… Hommikul magasin sisse ka kõigele krooniks.

Igatahes selle peale ma läksin täna ja ostsin endale KOLM pliiatsit varuks, et oleks kindel, et päriseksamiks on nad olemas. Kolm imeilusat kollase-punase-oranžitriibulist kolmekandilist harilikku pliiatsit. (Mulle tohutult meeldivad igasugused kirja- ja kontoritarbed.) Sekretäri juurest tõin endale kustukummi ka. Ma olen eksamiks valmis. Välja arvatud teadmiste poole pealt:P

Ma tahaks tegelikult minna raamatukokku õppima. Mitte et mul sealt mingeid raamatuid vaja oleks, aga selle vaikse töise õhkkonna pärast, mis raamatukogudes tavaliselt ikka on. Nii palju rohkem saaks loetud ja tehtud – rohkem kui kodus ja töö juures igatahes.

Aga raamatukokku minemine on nii vaevaline. Mingid lugejapiletid (kus mu nlibi lugejapilet on? ja kas see mul üldse olemas on?), turvaväravad, nilbed turvamehed (teate seda keskraamatukogu kassinäoga turvameest, jah?), kaasasolevate asjade kontrollimine… kotti ei tohi kaasa võtta, kogu elamist peab kaenlas ringi vedama (mul ei ole ju taskuid)… no jääb ära! MIKS meil peavad nii nõmedad raamatukogud olema, ah?

Ma tean, et vihm teeb toredaid asju, aga ta ajab mind ikkagi veidi mossi täna.

Ma käisin eile valimas ära nii möödaminnes. Sõna otseses mõttes. TTÜ esimesse korpusesse oli valimisjaoskond tehtud ja ma sain järsku aru, et eelvalida tohin ma ju seal vabalt. Siis ma mõtlesin, et kui linnavalitsusel oli vaja alkoholiküsitlust teha, said nad küll kaubanduskeskustesse selle jaoks punktid üles panna. Kui saaks pärisvalimiste jaoks ka, oleks valijaid kindlalt rohkem, kui praegu tuleb. Minu elukohajärgne valmisjaoskond on näiteks ka nii jabura koha peal, et ma peaks sinna kohaleminemiseks (ja veel pühapäevasel päeval) eriline fanaatik olema… Tavaliselt ma olen selle asemel Pedas eelvalimas käinud, aga seal on maailma kõige pisem valimisjaoskond ja kõik kesklinna kontoriinimesed käivad seal koos.