Kuu: aprill 2005

Kaimar ütleb, et see sissekanne ei ole moraalilugemine. Võibolla ta siis pole, aga kuidagi silmakirjalik tundub, eriti kui kommentaare ka arvesse võtta. Mingid patuta inimesed on vist kive loopima sattunud sinna:)

Ma ei julgeks küll öelda, et “meie aja” noored alkoholi vähem tarbisid kui praegused. Minu tutvusringkonnas tarbiti pigem rohkem, sest odavamalt sai kätte:) Põhitegijad 9.-10. klassi ajal olid Tartu õlletehase lahtine no-name õlu (3 krooni liiter) ja kurikuulus Royal-piiritus Öseli Colaga (Mehukatti oli vist ka liiga kallis me jaoks). Õlut kannatas Humalast ka osta. Sügise poest sai kõige odavamalt kätte vist Saku pilsneri, mis oli lahtisest õllest üle kahe korra kallim.

Elen says:
k6ige kallim 6lu oli saku originaal, see maksis 5.25 :D

Üsna kindlasti ei petnud me end mingi jutuga “alkoholikultuurist”. “Sõprade koosistumistele veini ja juustuga” jõudsime me kõige lähemale ehk siis, kui ostsime pudeli Põltsamaa karusmarjaveini näkku ja selle kellegi köögis ära jõime. (Ma ei kannatanud pärast seda mitte mingi veini lõhnagi aastate kaupa:)

Aga seda ma ei mäleta, mis vabandusi me välja mõtlesime oma joomisele või kas sel meie meelest oli mingi põhjus või eesmärk. Niiviisi lihtsalt oli lahe ja ega me selle üle rohkem pead ei murdnud. Hommikul läksime jälle kõik oma eliitkoolidesse tagasi ja õppisime viitele – või neljadele või kolmedele, kes kuidas. Kõik just medaliga ei lõpetanud, aga välja ka kedagi ei visatud. Kui nüüd vahel jälle kokku saame, siis jaksame juba kallimaid jooke ka osta, päris asotsiaalid ei ole.

Nii et kui praegu 16-aastased kodus intelligentseid veiniõhtuid korraldavad ja vanematelt sellealaseid nõuandeid oskavad oodata, siis on nad küll tublimad kui “meie omal ajal”:)

Ühe konkreetse noodi leidmine mapi vahelt tänases proovis meenutas mulle, et ma ju ostsin endale eelmisel nädalal ära mullusuvise laulupeo DVD. Hiljem kodus hakkasin ma seda loomulikult vaatama ja see meenutas asju, mis panid mind mu blogi arhiivist juuli 2004 sissekandeid üle lugema. Kõik see, mis ma sealt lugesin, meenutas veel sadat asja, aga eelkõige seda, et ma olen jälle vaatamist vajavate filmide edetabeliga sammu edasi jõudnud. Nimelt vaatasin ma Rootsis käies lõpuks ometi ära Pulp Fictioni ja saan seetõttu lõpuks ometi aru neist Travolta-kommentaaridest, mis Kristjan Järvi kohta käisid:)

(Muide, kui lugeda läbi kogu arhiiv, tuleb väga selgelt välja, et eelmise aasta juuli on olnud mu viimase kahe aasta kõige lahedam kuu. Kui sinna juurde lisada fakt, et ma ei käinud tol kuul päevagi tööl, siis võib teha kaugeleulatuvaid, aga võibolla mitte päris õigeid järeldusi.)

ETV valvelaua tädid ütlesid, et tantsupidu võibolla ei antagi DVDl välja. See oleks küll nõme.

Juhtus jälle nii, nagu tihti juhtub – Tartus-käimine võttis mu mitmeks päevaks sõnatuks. Võibolla sellepärast, et see on rohkem selline olemise kui ütlemise koht.

Aga päriselt õnnelikuks ma seal ei saanud, kuigi ma sain käia paadimatkal ühtede kõige armsamate poistega, kes mu elus üldse leiduvad… ja kuigi ma ei teinud midagi, mida oleks hiljem pidanud kahetsema (okei, tegelikult poleks pidanud laupäevahommikuse pohmaburgeri marki muutma, Fish Maci vastu ei saa ikka mingid kampaaniatooted) ega jätnud samas tegemata midagi, mille tegematajätmist ma oleksin kahetsenud… ja kuigi ma valisin iga vahemaa läbimiseks otsetee asemel ilusa tee… ja kuigi, nagu Uku ütles, “ahjaa, nüüd on ju see aastaaeg, kui kojumineku ajal päike tõuseb”.

Ühel hetkel oleksin peaaegu armunud, aga ei õnnestunud ja ilmselt ongi parem. Ühel ööl oleksin peaaegu Krooksus söömas käinud, aga ei mahtunud ja ilmselt ongi parem. Tagasiteel oleksin peaaegu Metallicat kuulanud, aga automakk ei lugenud venna kirjutatud plaati korralikult. See küll millekski hea ei olnud. Täna kuulan Megadethi, aga see ei aja asja ära.

Uue disaini eest tuleb tänada Elenit – aitäh, Elen!

Aga pilt on loomulikult Horvaatiast, Hvarilt, mu lemmiksaarelt, mille olemasolusse ma selle möödaläinud talve jooksul ajuti lakkasin uskumast, sest ei ole ju võimalik, et kusagil on nii soe, sinine, päikeseline ja lavendlilõhnaline. Praegu õues käies ja vihma nuusutades hakkasin uuesti uskuma.

Maarja ja teiste Viru keskuse Kalevi kommipoe sarmika müüja fännide (sh iseenda) kurvastuseks pean teatama, et see poiss suudles täna ühe tüdrukuga sealsamas kommipoes leti taga. Mitte et ma otseselt armukade oleksin, aga siiamaani oli ta suutnud jätta mulje, et ta hoolib kogu maailmas ainult minust:) Mis ilmselt ongi tema tohutu populaarsuse võtmeks. Rohkem selliseid teenindajaid oleks vaja. Ja vähem tsikke neid tööajal segamas:P

Mul on üle mitme aja jälle kodus arvuti olemas, aga ma plaanin hoida ta võimalikult vähekäepärase, lootuses teda siis võimalikult vähe kasutada:) No umbes nagu internetikohvikus – default brauser, vale klaviatuuridraiver, ei mingeid bookmarke ega salvestatud paroole, maili loeme telnetiga või üle webmaili. IEd ja webmessengeri kasutama ma end siiski ei suuda sundida, aga nii kaugele küll ei ole läinud, et MSNi kontaktid normaalseks (loe: äratuntavaks) ümber nimetada.

Suur osa mu tutvusringkonnast peab end kevadeks endaks, ilmneb. Aga kuidas ma kõigil neil kevadetel vahet pean tegema – pagan seda teab… Kui ma peaksin välja mõtlema reklaamlause MSN Plusile, oleks see ilmselt umbes selline, et “MSN Plus – ignorance is bliss!” ja all väiksemalt “You’ll like your friends a lot more if you can’t see their stupid screennames”.

Eilne vihm pani korraks kõik täiesti õigesti lõhnama. Päike sai kuidagi hakkama sellise trikiga, et loojus kõigepealt järve ja siis merre. Ma sõitsin rattaga ja tundsin, et olen elus.

Kell pole veel üheksagi ja juba on parim osa päevast läbi – aga sellest polegi midagi, ta on olnud piisavalt pikk. Ega tööpäeval ka viga pole ja õhtud on omamoodi väga toredad, aga kaks varahommikust tundi iseendaga annavad eriti mõnusa võimaluse päevaga rahulikult harjuda. Päike tõuseb, Hedvig laulab, mahla võib apelsinidest ise välja pressida, avokaado koorimiseks on aega ja lehte saab lugeda lehe enda pärast, mitte ettekäändena töötegemist veel pool tundi edasi lükata.

Nagu alati aprillikuus, meenus mulle ka neil päevil Eindhoveni konverents ehk täpsemalt* European Week in Eindhoven 2001. Aga esmajoones mitte ilmsed asjad (kogu see hääletamine Rootsist Taani kaudu Hollandisse ja jälle tagasi, kogu see alkohol ja kõik need magamata ööd), vaid hoopis mõned ammuununenud inimesed.

See tüdruk Ukrainast või Valgevenest, kelle nime ma ei mäleta, aga kellega me teineteist poolelt sõnalt mõistsime ja oleksime võinud headeks sõpradeks saada, kui oleksime jõudnud. See filipiini poiss Hollandist, kelle nime ma ka tegelikult ei mäleta (mul on küll alust arvata, et ta võis olla Mark või Marc), aga kellest ma siiski tahaksin mäletada natuke enamgi kui nime. Need hollandi tudengid, kelle korteris me elasime ja kes sellesama korteri rõdul kanepit kasvatasid.

Ja nende järel tulid meelde teised sellised inimesed, kes olid mingite nädalate või kuude jooksul mingites kohtades üle Euroopa olulised, aga on praeguseks taandunud ainult eesnimedeks, nägudeks udustel läbupiltidel, mittetöötavateks mailiaadressideks… Kus on ja mida teevad praegu Dana Poolast, Kerstin Saksamaalt, Paulo Portugalist, Martin Rootsist, Mikko Soomest, Nicolas ja Benoit Prantsusmaalt, Krzystof ja Przemek Poolast, Gabriel Rumeeniast, Tina Sloveeniast, Toni Soomest, Jakub Poolast, Csaba ja Tamas Ungarist, Kostas ja Nikos Kreekast, Manuel Hispaaniast, David Maltalt, Andreas Rootsist, Marko Serbiast, Michiel Hollandist, Daniel Taanist, Sandu ja Ciprian Rumeeniast, Birgitta Rootsist, Pawel Poolast…? Igaühega neist olime omal moel lähedased ja kavatsesime sõpradeks jäädagi, see tundus nii lihtne. “See you around Europe,” ütlesime me tavaliselt hüvastijätuks.

Ma nüüd sukeldun mõneks ajaks google’isse ja orkutisse ja vanadesse märkmikesse… joomis- ja hääletamislood tulevad mõni teine päev:)

———————————————————————
* selle sõna kirjutamisel ilmnes, et ma tean ikka veel peast täpitähtede alt-koode. Mida õpid noores eas suvel bensiinijaamas töötades (damn, ö ikkagi polnud meeles!), seisab eluaeg sul peas juhtudeks, kui õiget draiverit pole ja ei viitsi häkkida ka.

Ma käin tööl seeliku ja kontsakingade, prillide ja kammitud peaga. Allkirjastan kuluaruandeid, täidan projektide halduse tabelit, pean pan-baltilisi telefonikõnesid. Keegi ei aimagi, et tegelikult otsisin ma nädalavahetusel nahkmantli välja, et ma kuulan autos punki, et mu vasaku käe sõrmeotsad on parkunud ja et ma ei kavatse veel niipea juukseid eriti lühemaks lõigata. Lisaks sellele joon ma keset päeva õlut, kondan öösiti kahtlastes kohtades ja kannan ka pilves ilmaga päikeseprille, mis lasevad mul inimesi häbematult jõllitada. Ja Queeni kontserdile lähme me Eleniga ka:)

Kell pool kuus hommikul laulavad nii Kalamaja hoovides kui minu aias mingid võõrad linnud täitsa uusi laule ja tuul on järsku otsustanud hakata soojaks suvehommikutuuleks. Ma ütlen teile, sel aastal _tuleb_ kevad teisiti. Nagu alati.

Ma vist ei lähe mitte magama, vaid päikesetõusu vaatama kuhugi:)