lihtsalt hoiatan: kui see postitustevool siin ühel päeval lakkab, siis mitte sellepärast, et mul saaks otsa (triviaalsed) teemad, millel kirjutada. küll aga saavad otsa pealkirjad.
aegade alguses, kui blogi pidama hakkasin, tundus jube hea mõte pealkirjadena laulusõnu kasutada. just sellepärast, et need ei saa ju kunagi otsa ja neid on nii häid ja tabavaid, jagub igavesest ajast igavesti ja igasse olukorda. haa. kes oleks arvanud, et 17 aastat hiljem saab mu puhver tühjaks, kõik elu jooksul kogutud head fraasid on ära kasutatud ja peale ei tule enam kusagilt.
see elu jooksul kogumine pole muide mingi nali. mul on olnud vähemalt viimased 10 aastat üks gmaili mustandkiri, kuhu ma olen jooksvalt kirja pannud igasuguseid uusi kõrva- ja meeldejäänud lauluridu, et oleks hea võtta, kui tuleb blogimistuju. parematel päevadel on mul seal mitukümmend fraasi varuks olnud (need paremad päevad olid… umbes sel ajal, kui Tanel Padar & The Sun andis välja albumi “100% Rock’n’roll” ja ma vaatasin järele, see juhtus aastal 2006). praegu on neli, kui ma tänasele postitusele pealkirja ära panen, siis kolm.
probleemi üks juurpõhjus on selles, et kui ma üldse muusikat kuulan, siis ainult igasuguseid vanu lemmikuid uuesti üle (nt Maarja blogist inpireerituna täna Jää-äärt aastast 1992) ja sealt on kõik paremad read juba kasutatud või vähemalt ma kahtlustan, et on – jumala tihti käin omaenda blogist otsinguga otsimas, kas see pealkiri oli juba, ja enamasti on vastus, et jah.
teine mure on see, et väga suur osa muidu iseenesest kauneid mõtteid ei kõneta praeguses eluperioodis üldse – igasugused eluväsimuse või õnnetu armastuse teemad, mida, selgub, suur osa mu läbi aegade lemmikmuusikat täis on.
tõesti teen aegajalt pingutuse mingeid uusi lemmikuid leida, aga pole kuidagi… aegagi nii palju muusikat kuulata (st mu kõrvaklapiaeg on täidetud igasuguste minu jaoks oluliste ja huvitavate podcastidega) ja üldse, kust tänapäeval muusikat saab, kui ei taha spotify tellimuse eest maksta ja tahaks offline’is ka kuulata?
ühesõnaga, kui te tahate, et ma edasi kirjutan, siis palun soovitage, mida ma kuulama peaks ja kust. aitäh!
hommikused haigrupildid ei saa otsa, neid ma teen juurde
ükspäev jagati kuskil sotsiaalmeedias paari lehekülge Naksitrallide raamatust, mis on järsku ootamatult ajakohaseks osutunud – juttu oli vaktsineerimisest. vastu ootusi oli Kingpool see, kes arvas, et ei lase endale igasugust sodi sisse süstida ja tarvitab haiguste vastu parema meelega põdrasamblateed, ja Sammalhabe see, kes kõigi eest ära otsustas, et kui vaja, siis vaja. ja vaktsineeriti rottide levitatavate haiguste vastu ja seda rottide osa ma juba mäletan, aga vaktsiiniteema tõesti oli aastatega täiesti ununenud.
selle peale tuli mulle meelde veel üks vana aja lasteraamat, kus vaktsineerimisest (ja sellest keeldumisest) juttu oli. Sergei Golitsõn, “Võrukaelte linnake”. avaldatud 1965 ja seega üks neist mu isa lapsepõlve raamatutest, mida lugesin vanaema juures ja mida ühelgi mu sõbral kodus polnud ja kõik alati imestasid (siiamaani imestavad), mis imelikke raamatuid ma lugenud olen, ja kahtlustasid, et olen pooled need lood ise välja mõelnud. aga nii head fantaasiat mul küll kuskilt võtta pole.
anyway, võrukaelte linnake oli üks lastelaager, kuhu jutustaja – täiskasvanud mees, arst ja lastekirjanik – suveks tööle sattus. erinevalt tavalisest pioneerilaagrist oli seal põhimõte, et lapsed saavad kõik otsused ise teha; täiskasvanute asi oli neid ainult enamvähem elus hoida ja selleks oli laagrisse ka arsti vaja.
üks oluline intriig ses raamatus keerleski selle ümber, et ühel hetkel tekkis vajadus kõiki laagrilisi mingi nakkushaiguse vastu vaktsineerida. vaktsiin seejuures oli suukaudne, sogane vedelik pruunides pudelikestes (või oli see vastupidi, pruun vedelik hägustes pudelites). ja lapsed otsustasid, et… mkm. mingit sellist asja me küll sisse juua ei soovi. läksid hoopis pikemale matkale, mis ühtlasi oli rühmadevaheline orienteerumisvõistlus – kes esimesena finišisse jõuab, on võitnud ja saab teistele rühmadele esitada ühe soovi või nõudmise, mille teised täitma peavad (meenutagem, reegleid tegid siin lapsed).
vahepeal on mul mingid kriitilised sündmused natuke udused, aga lugu lõppes sellega, et arstionu pani erinevatel põhjustel (haigused, karistused, üldine saamatus) laagrisse mahajäetud lastest kokku lisarühma, kes võttis need vaktsiinid koos kõigi klaaspudelite ja puidust kastidega kaasa, asus matkale tükk aega pärast teisi rühmi ja – mis te siis arvate – muidugi võitis selle mängu. ja muidugi oli nende nõudmiseks teistele, et vaktsiin olgu sisse võetud, kellele me siis tassisime. ja muidugi ei saanud selles olukorras keegi enam vastu vaielda, sest niisugused reeglid olid ju kokku lepitud.
hoolimata puuduolevatest puzzletükkidest on see mul meeles ühe erakordselt helge ja meeleoluka raamatuna. lapsena see idee laste endi võimust tundus suhteliselt mõistlik ja teostatav :D ja kui nad seal laagris pioneerid olidki (ju nad pidid olema tol ajal), ei ole mul sealt meeles mingit ideoloogiavärki. fanfaari muidugi puhuti ja lipule au anti, aga kas mitte lipp polnud ka iseõmmeldud ja oma laagri oma, mitte punane riigi-?
igatahes kui kellelgi see raamat meeles või käepärast on, siis võite mu mäluauke täita ja meenutusi parandada. mingi teema oli seal veel kõige vanema rühma alatu käitumise ja seejärel laialisaatmisega; aga kuidas see ikkagi juhtus, et arst pidas mõistlikuks ideeks nende underdogidega matkale asuda ja eriti veel neid kaste kaasas tassida? kas võis olla, et vaktsiinidel oli lühike säilivusaeg? külmaahelast igatahes juttu ei tehtud! ja kas sellele, et nad võitsid, oli mingi hea seletus ka või oli see lihtsalt… deus ex machina? aa, ja mis haigus see üldse oli, mis neid seal ähvardas?
olen vist ennegi vihjanud, et glamuuri mu argipäevades tegelikult kuigi palju ei leidu, tehasetööline nagu ma olen. kuni selleni välja, et kontoripäevade lõunasöögi ostan supermarketist, ja ma ei räägi siin Stockmanni kulinaarialetist (oh, olid ajad).
seega rubriigis “triviaalsed postitused”: täna püstitasin vist isikliku rekordi oma isiklikus pisikeses “Tesco meal deal challenge’is”. mis seisneb kolmenaelase lõunapakkumise (võileib/salat, jook, snäkk) väärtuse maksimeerimises – tuleb leida võimalikult kallid, aga siiski selle kampaania alla kvalifitseeruvad toidud-joogid, et saada võimalikult suur allahindlus.
tänane tulemus: 6.75! (st 3 naela maksin ja 3.75 oli allahindlus.)
kõik need asjad maitsevad muide täpselt ühtmoodi, nii et ilma väljakutseta olekski väga raske sealt midagi välja valida. võileibu võiks samahästi kinnisilmi rabada (kana? muna? kalkun? peekon? vahet pole!) ja ükskõik mis kirjadega smuutidel ei teeks pimetestis kindlasti vahet.
iga päev ma ka Tescos ei söö. kui vahel end väga hellitada tahan, siis lähen McDonald’sisse! sest 1) soe toit, 2) saab sees laua taga istuda. jah, sellised mu standardid neil päevil ongi.
täna käisin kontserdil. sõbrannal oli pilet üle ja ta kutsus kaasa ja ma ausalt öeldes väga ei süvenenud, mis mind ees ootab – teadsin, et Royal Albert Hall ja mingi greatest hits tüüpi klassikavärk ja et saab lasershowd ja lõpuks on ilutulestik. mis iganes, mõtlesin, kuninglik filharmooniaorkester nii kuninglikus hallis väga kehv ikka ei saa olla, ja Griegi ja Tšaikovskit ja Straussi olen ka alati valmis kuulama.
noh. orkestrandid ja lauljad ja isegi tantsijad said ju pandeemia ajal kodus ka harjutada oma kunsti, nii et võibolla nemad tõesti ei olnud kehvad. aga sel juhul pean nentima, et täiesti rooste on vahepealsete aastatega läinud helimeeste oskused. igatahes ei kõlanud see kõik kokku just otseselt vaimustavalt. (koor kahises sellisel moel, et mul tekkis kohe tõsine huvi, kas sellist häält annab ainult helitehnika abil tekitada või pidid ikkagi lauljad ise ka panustama.)
aga noh, showd ja nalja ikka sai ja see asi kuidagi laabus kuni esimese poole lõpuni, kus dirigent järsku teatas, et nüüd on sobiv aeg välja võtta… lipud! ja… kõik võtsidki lipud välja! mängima hakati Elgari “Land of Hope and Gloryt” ja järsku istusin keset Union Jackide merd ja ei saanud üldse aru, mis nüüd juhtus. ma arvasin, et sellist asja tehakse siin riigis kord aastas, Last Night of the Promsi ajal. mitte lihtsalt niiviisi suvalisel novembriõhtul. kes ja miks peaks tahtma… riigilipuga vehkida ja kaasa laulda, et “wider still and wider shall thy bounds be set”? mis sajand meil õieti on?
nojah, aga miks ikkagi.
analüüsisin olukorda lähemalt ja loomulikult olid kõik inimesed saalis valged, vanaldased, kõrgema keskklassi britid (v.a. üks mats mu kõrval, kes Griegi “Hommikumeeleolu” esimeste taktide ajal kõrvulukustavalt kommipakiga krabistas. klassikuuluvuse – madalam kesk! – määrasin muidugi kommide brändi põhjal, aga ega see käitumine ka koššer polnud). mõtlesin natuke impeeriumist ja siis meenutasin Maarja kuldseid sõnu, et tema ei solvu enam teiste inimeste asemel. ma juba seda lugedes mõtlesin, et jei, geniaalne, ma edaspidi ka! aga polnud enne olnud võimalust praktikas rakendada. nüüd siis sain ära proovida – mul isiklikult pole impeeriumiga mingit kana kitkuda, seega ei solvunud, vaid lihtsalt vaatasin, mis edasi saab.
ega ei saanudki midagi, vahepeal oli vaheaeg ja siis veel kehva saundiga muusikat ja kui uuesti lipud välja tulid, olin juba valmis ja mitte ei solvunud, vaid hakkasin naerma, kui solist lavale tulles pintsakuhõlmad lahti tõmbas ja oma Union Jackiga vesti näitas. veel rohkem naersin (viisakalt, endamisi), kui kõik hakkasid laulma “Rule, Britannia! Britannia rule the waves!”
jaa, musid, muidugi te valitsete laineid. La Manche’i väina kalade üle teil küll suuremat võimu pole ja kõige ägedam laev kogu te laevastikus kannab nime Boaty McBoatface, aga… nevermind. Britons never, never, never shall be slaves!
käisime täna ühes… kohas. võiks ju järele vaadata ja kirja panna selle koha nime, aga ma väga ei viitsi ja see pole üldse oluline. ühe lossi aias ja arboreetumis kuskil Milton Keynesi lähedal. lihtsalt spst et eile käisime ilutulestikuüritusel Santa Podi kiirendusrajal ja ööbisime sealkandis ja otsisime, mida koduteel teha, ja see lossiaed oli just läinud üle talvisele hinnakirjale ja pilet maksis umbes kolmeka.
lossiaias – nagu paremas muinasjutus – olid parajasti valmimas/valminud metsmaasikad. novembrikuus.
mõne päeva veel annaks, enne kui korjama läheks
vaarikaid oli ka, need olid täitsa küpsed. ehkki ma ühe salaja noppisin endale ja see maitses pigem kättesaamatu-viinamari-hapu kui keelatud-vili-magus.
see kõik meenutas, et Guardiani lugejakirjade rubriigis on inimesed terve selle nädala praalinud, kellel kus veel vaarikad põõsas valmivad. kuni ükspäev kirjutas üks proua nii:
Can people stop going on about raspberries in November? I still have a clipping of my letter of 29 December 2014; then we still had raspberries.
ma ei hakka seda tõlkima, sest see toon ei ole päriselt tõlgitav. natuke nagu… “meil viisid rotid kapsaraua ära”.
kui ma vahel mõtlen, et KUI (enda jaoks) triviaalsetest asjadest ma võin blogis kirjutada, ilma et kõik lugejad ust paugutades lahkuksid, siis on hea meeles pidada, et isegi üleriigilise levikuga päevalehes avaldatakse… selliseid asju.
kõmri keelega, tänan küsimast, edeneb kenasti (hiljuti lugesin terve raamatu läbi ja sain isegi aru), aga paistab, et oma aia olen küll unarusse jätnud viimasel ajal:
ei julge vaatama minnagiju vist
tegelikult on kõigi Duolingo kõmri keele õppijate lemmik hoopis keegi Owen, kes armastab väga pastinaake – kedagi ei üllata laused “Owen sööb vihma käes pastinaake” või “Oweni ööklubi müüb pastinaake”. kui Owen jutuks tuleb, vaatan alati kommentaare, sest võib kindel olla, et diskussioon ei käi mitte grammatika ümber, vaid arutatakse, kas Oweni monomaania on seekord üle piiride läinud või on kõik endiselt okei.
mai lõpus mõtisklesin, et kas Hampstead Heathi hooajapileti ostmine lõppeb mu jaoks talisuplusega, lihtsalt selleks, et hind tasa teenida.
täna, 4. novembril käisin selle hooajapiletiga 56. korda ujumas. siit edasi on puhas kasum! ja edasi see asi läheb, järele jätta ma ei plaani.
kust ma nii täpselt tean – pidasin hoolega järge.
esiteks on vesi ikka veel 11 kraadi soe (khm), mis, selgub, pole üldse nii palju külmem, kui ta hiliskevadel oli. vaatan oma märkmetest, et 28. maiga võrdne 14 kraadi oli täpselt kuu aega tagasi, oktoobri esimestel päevadel. teate, et taliujumiseks loetakse alles siis, kui vesi on alla 10C? seni… “õeke, praegu on suvi.”
ja teiseks… mulle lihtsalt meeldib.
september ja oktoober on olnud täiesti imelised ujumiskuud – suvised suplejad on kadunud, tiikide ja basseini juures pole järjekordi ega broneerimisvajadust (juulis käisin Heathil ujumas ainult neli korda – olin koroonas ja karantiinis ka, aga põhiliselt lihtsalt ei saanud löögile, sabad olid pikad, sest kuumalainega tahab igaüks ujuda). veelinnud on julgemad, pardid ujuvad vahel otse nina alla välja, haigur lendab väga madalalt üle ja kormoran sukeldub nii lähedal, et olen oma varvaste pärast mures (kas ja kui palju ta seal vee all näeb, mis ta teeb? kust ta aru saab, kas on kala või olen mina?).
kõigi ujumiskohtade lahtiolekuaegu on lühendatud, nii et ujuma jõuan ainult hommikuti enne tööd. mis tähendab kell seitse. mis tähendab, et olen näinud imelisi päikesetõuse ja olen saanud ujuda ka üsna ööhämaruses. olen sügisesest kellakeeramisest tundnud suuremat rõõmu ja kergendust kui kunagi varem, sest see annab mulle veel ühe kuu kella-seitsme-hommikuid. (detsembri ja jaanuari pärast olen juba ette veidi mures, aga selle probleemiga tegelen siis, kui see käes on.)
üks oktoobrihommik, Hamptsead Heath. esiplaanil Lido, kaugemalt paistab City
huvitavaid üllatusi ilmselt tuleb vee jahenedes juurde, aga seni on mul taliujumise kohta jagada üks avastus: kui siin sügise alguse poole sõbrannadega oli juttu, et kuidas ikkagi pole külm jäises vees ujuda, siis minu teooria oli, et harjud tasapisi ja mis seal nii väga vahet on, kas 14 või 13 või 12 või 11 kraadi… kuni nullini välja. selgub, et eksisin, ja õige vastus on: on küll külm! ja mõte ongi pigem selles, et on külm ja ikka ujud, mitte et ujud, sest pole külm.
sellest loost on nüüd mõned aastad möödas ja ma ei tea, kui palju see rahvusvaheliselt levis, nii et ma kiirelt räägin: kui britid hakkasid ehitama uut ägedat polaaruurimislaeva, siis korraldati avalik konkurss sellele nime leidmiseks ja, noh, long story short, briti rahvas arvas ülekaalukalt, et laeva nimeks võiks saada Boaty McBoatface. lõpuks said täiskasvanud kahjuks jaole ja päris nii ei läinud – ja vastu ka keegi väga ei vaielnud, sest nimele “Sir David Attenborough” ka lihtsalt ei saa vastu vaielda, ikkagi rahvuslik aare ja mis kõik ja pealegi sai söör tol aastal 90.
kõike seda jutustan praegu spst, et vahepeal on liustikud sulanud ja vett merre voolanud ja laev valmis saanud ja nädalavahetusel saabus ta Londonisse ja jäi ilmarahva rõõmuks Thamesi jõkke ankrusse. tsiteerides Abraham Lincolni: people who like this sort of thing will find this the sort of thing they like. me siin oleme inimesed, kellele sedasorti asi meeldib, nii et istusime jõetrammi peale ja läksime lähemalt vaatama.
ankruketi lõpp on laulu algusno kas ta pole numpsik
Boaty McBoatface’i nimi ei läinud ka raisku, see pandi polaarlaeva varustuses oleva robotallveelaeva nimeks. ja kogu see värk sõidab varsti Antarktikasse teadust tegema ja see kõik tundub mulle uskumatult erutav ja põnev. aga… minu peas on ikkagi selle suure laeva nimi Boaty McBoatface. ilmselt igavesti. vaadake, ta on ju täpselt Boaty nägu!
sellele glamuurile vastukaaluks nägin täna ka üht huvitavat laevukest – kirjade järgi on see ka uurimisalus ja kuulub Canal & River Trustile. minusugusele isehakanud kanalieksperdile megapõnev, sest enamasti näeb kanalitel ainult narrowboate ja sellist pole ma kunagi enne kohanud. aga siia panen pildi pigem selleks, et natuke me novembriilmaga praalida. hommikuti on, jah, külmavõitu (pluss paar kraadi ja härmatis maas), aga vaadake valgust.
minu meelest me oleme maailmaga endiselt sellises seisus, et on väärt kirjapanemist: käisin hiljuti jälle välismaal! ja sedakorda see isegi polnud Eesti. noh, mingis mõttes ja ülekantud tähenduses ja kultuuriliselt oli ka – üle pea kahe aasta sain ometi jälle eesti koori proovi, aga kohtumiskoht oli Saksamaal.
ma juba mõned korrad olen neid kooriproovireise rongiga teinud, nii Bonni kui Strasbourgi, ja see meeldib mulle järjest rohkem. üldse ei ole nii palju vaja lennata nagunii (küsige Greta ja nende teiste laste käest), aga rong on lihtsalt iseenesest ka nii mõnus asi. rohkem ruumi ja rohkem igasugust paindlikkust kui lennukis. aknast on huvitavamad vaated ja kohvikuvaguni toit on maitsvam ja odavam.
piletid ostsin oma tavapärase rongipiletiäpi (Trainline) abil, mis lubab mul vabalt kombineerida Eurostari ja nt Deutsche Bahni teenuseid. seekord läks London-Brüssel-Köln-Bonn edasi-tagasi reis maksma 180 naela. sõiduaeg on sel marsruudil umbkaudu viis tundi üks ots, aga Eurostaril on veidi lennujaama-stiilis check-ini/turvakontrolli/passikontrolli protsess, nii et pigem peab kuuega arvestama.
koroonaga seotud paberimajandus on veidi juba igav rutiin, aga et see kõik liiga idülliline ei tunduks, siis mainin ära: vaktsineerimistõendit kontrollis Prantsuse piirivalvur St Pancrase raudteejaamas ELi piiri ületamisel, Belgia PLFi küsiti Brüsselis Eurostari perroonilt väljumisel, Saksa PLFi ei nõudnud keegi näha, Suurbritannia PLFi vaadati tagasiteel Brüsselis enne Eurostari check-ini. ja tavapärase reisilt saabuja teise päeva testi pidin koju jõudes ka tegema. ühest küljest ei tundugi nii hull, teisest küljest ikkagi paras ports pabereid täita ja ette näidata. vanasti oli reisimine lihtsam.
seekord võtsin jalgratta ka rongi peale kaasa. varem olen ilma käinud ja ka hakkama saanud, aga teadsin ette, et Bonni raudteejaamast on Annabergi jahilossi veel piisavalt pikk maa trammiga ja jala, ja üldse, milleks ma neid jalgrattaid siis leiutan. ikka sõitmiseks… ja võibolla õige natuke ka sõprade ees praalimiseks. aa, ja ma tahtsin näha, kas elektriratta madalaima käigu ja kõrgeima mootorivõimsuse toel saab Annabergi mäest vändates üles või peab ikka ratta käekõrvale võtma.
selle, et kõigile rongidele tohib kokkupandava jalgratta (ja selle juurde käiva aku) ilma lisabroneeringuteta kaasa võtta, kontrollisin enne üle. selle osa, et Eurostari jaoks peab see ratas olema kotti pakitud, unustasin kontrollimise ja minemahakkamise vahel sujuvalt ära. seetõttu algas reis väga stressirohkelt, mu peale karjuti mitmel korral prantsuse aktsendiga, läbirääkimiskatsed lõppesid umbes samade tulemustega kui käimasolev briti-prantsuse kalandustüli (kõik olid ärritunud ja miski ei läinud paremaks ja prantsuse aktsent läks järjest tugevamaks) ja olin sunnitud ostma neli M&S kilekotti ja teesklema, et nad katavad ratta adekvaatselt ära (ei katnud).
mul on kodus tegelikult olemas Ikea Dimpa kott (£3/€5.99), mis selle ratta täpselt mahutab. aga nägin ette, et enne koju koti juurde tagasijõudmist seisab mul sel teemal ees veel üks lahing Eurostari personaliga ja et tugevama õigus jääb peale… nii et tegin oma päevaplaani käigu pealt veidi ümber ja selle asemel, et Kölni raudteejaamas Bonni rongile ümber istuda, võtsin sealtmaalt kasutusele hoopis jalgratta, mis mul juhtumisi ju kaasas oli. lähim Ikea nimelt asub Kölni kesklinnast kümmekond kilomeetrit Bonni suunas. ja Kölnis, selgub, on päris palju päris keni rattateid.
ostsin vajaliku koti ja mõned kaneelisaiad ja käisin Ikea restoranis lihapalle ja vahvleid söömas (kui juba sai tuldud) ja siis sõitsin edasi, sihtkohta oli veel 25 km, aga mul nii aega kui akut jagus. suurem osa teest läks mööda Reini jõe kallast ja kõik see oli väga maaliline.
see on üsna Bonni kesklinn juba
sain kogu selle retke käigus aru, et Quadlocki telefonihoidja rattalenksu küljes on ikkagi väga hea ja vajalik aksessuaar. ilma Google Mapsita oleksin võrdlemisi abitu olnud, aga selle toel läks kõik väga sujuvalt. (mul ei ole ühelgi rattal varem olnud telefonihoidjat, aga nüüd on töö pärast vaja.)
ja mäest sain ka väärikalt sadulas istudes üles sõidetud, avaldades sellega suurt muljet autos mööda sõitnud koorikaaslastele.
lootsin, et tagasitee läheb suuremate seiklusteta, aga Deutsche Bahn arvas, et see oleks liiga igav, ja tühistas mu Köln-Brüsseli kiirrongi. seiklesin siis aeglaste rongidega Aacheni ja mingi Belgia külakese kaudu ikka kohale, aega läks 2 tundi plaanitust kauem. Londoni rongist muidugi jäin maha ja olin kindel, et pean uue pileti ostma, sest mul oli Eurostari paindumatus värskelt meeles. aga oh üllatust, ilma ühegi lisaküsimuseta tõsteti mu broneering järgmisele väljumisele ümber. nii et mina ei tea, mis maagia see oli, aga kuus tundi pärast kooriproovist lahkumist olin ma igatahes jälle St Pancrases (sealt on rattaga koju veel pool tundi).
ühesõnaga, Eurostar rehabiliteeris end täielikult ja ma ootan juba päris suure elevusega, millal jälle rongiga ja rattaga Euroopasse saab. kotti vaevalt et enam unustan kaasa võtta.
veel üks kategooria, mis on siin blogis ajapikku puha unarusse jäänud: päeva wildlife.
linnainimese kohta on mul ikka väga looma- ja linnurohked argipäevad. eriti tugevalt on esindatud veelinnud – eks on siin juttu olnud, et nühin muudkui seda kanaliserva mööda edasi-tagasi, kõigi taida- ja luigepoegade suurekskasvamise olen pika suvega ära näinud. rääkimata siis sellest, et ujumas käin ju tiigis partide vahel, sinikael vasakul, mandariin paremal, haigur vaatab kaldal veidi etteheitval ilmel pealt kogu seda värki.
telefoni fotoalbum on mul millegipärast ikka surnud rottide pilte täis. neid on hea rahulik pildistada, saab nurka ja valgust valida ja nad ei lähe eest ära. ja neid ikka… leidub mu tööteel.
andke andeks, aga nii armas loom ja kena pilt mu meelest. natüürmort missugune!
elusad rotid… pigem lähevad eest ära ja näen aegajalt ainult saba vilksamas tee ääres rohus. aga täna hommikul juhtus küll nii, et üks vastutulev jalgrattur oli juba pidurdanud, et rott üle tee lasta, aga mulle jooksis loomake otse esiratta ette, sattus seal paanikasse ja pööras ümber. napilt jõudsin pidurdada. rott lipsas selle teise jalgratturi jalgade ja siis ka rataste vahelt läbi ja hüppas kanalisse. ujus seal paar tõmmet ja siis sukeldus. jäin natukeseks ootama, aga pinnale ilmumas teda ei näinudki.
kas võis olla, et see oli hoopis vesirott? ma ta nina ja kõrvade kuju ei jõudnud vaadata ega saba pikkust mõõta, aga internet ütleb, et tavaline rott küll ujub, aga ei sukeldu hädaohu eest. kes teab täpsemalt?
orava oleksin ka ükspäev peaaegu ratta alla ajanud. mäletate, autokoolis õpetati, et loomadel pole tagurpidikäiku? sellel küll oli! konkreetselt hüppas selg ees tagasi mu teelt.
whatever 