Kuu: september 2004

s käib susinaga jotil saba taga

Ma käisin eile siis loengus ka, kõik oli väga harjumatu:P Esiteks ma unustasin kaasa võtta pastaka ja paberi, see lihtsalt ei tulnud pähe. (Ega mul ei ole kooliasju ostetud ka eriti.) Kirjutasin siis olulisi asju telefoni sisse üles ja kui igav hakkas, lugesin kaasavõetud Postimeest. Aga ülejäänud kuulajaskond oli enamuses ikka läpakatega kohale tulnud ja … Loe edasi “s käib susinaga jotil saba taga”

Ma käisin eile siis loengus ka, kõik oli väga harjumatu:P Esiteks ma unustasin kaasa võtta pastaka ja paberi, see lihtsalt ei tulnud pähe. (Ega mul ei ole kooliasju ostetud ka eriti.) Kirjutasin siis olulisi asju telefoni sisse üles ja kui igav hakkas, lugesin kaasavõetud Postimeest. Aga ülejäänud kuulajaskond oli enamuses ikka läpakatega kohale tulnud ja jutustasid terve loengu aja agaralt messengeris. Nojah, see on see kuuenda korpuse wifi. Ainult mina kaevasin peileriga nagu loll:P (mäletate seda anekdooti?)

heaven must be missing an angel

(koomiks tänasest Päevalehest)

Tõepoolest, auto omamine on mind õpetanud nägema selliseid elu tahke, mille olemasolust mul varem aimugi polnud. Parklaid mööda laiali vedelevad ostukärud pole üldse mitte kõige jaburam osa asjast.

Ükspäev oli üks käru jäetud otse minu auto kõrvale pargitud auto taha ja ma mõtlesin, et kui ma oma asjad olen ära pannud, siis ma viin selle enda käruga koos ära käruparklasse, kellelgi teisel pärast selle võrra lihtsam. Aga enne, kui ma selle väga lahke teoni jõudsin, ilmus kohale kõrvalauto omanik, kes läks jalusolevat käru ise minema viima ja ütles, et ta võib minu oma ka ära viia, kui ta juba minema hakkab:) Nii et mõnikord piisab mõttestki.

tolko raz v godu

Aitäh teile kõigile, mul on nii kohutavalt armas päev olnud! (ma ei tea, kas ma olen tõesti järsku nii palju lahedamaks muutunud või on asi ikkagi orkutis, aga rekordiliselt suur hulk inimesi teadis/viitsis mind meeles pidada;) Muide, eelmisel nädalal ma nägin linnas Cat Cody seljakotiga tüdrukut ja mõtlesin, et oh, ma tahaks ka, ja siis … Loe edasi “tolko raz v godu”

Aitäh teile kõigile, mul on nii kohutavalt armas päev olnud!

(ma ei tea, kas ma olen tõesti järsku nii palju lahedamaks muutunud või on asi ikkagi orkutis, aga rekordiliselt suur hulk inimesi teadis/viitsis mind meeles pidada;)

Muide, eelmisel nädalal ma nägin linnas Cat Cody seljakotiga tüdrukut ja mõtlesin, et oh, ma tahaks ka, ja siis taipasin, et pagan, ma olen peaaegu kakskümmend viis ja ma ei saa endale sellist asja ju… ja siis nad täna kinkisid töö juures mulle lillede asemel ehtsa Cat Cody, no kas saab üldse paremini minna?!

Ainult minu sünnipäev vist saabki olla selline, et on peaaegu korraga päikest, äikest ja rahet, nii väljas õues kui mu enda sees… Igav küll pole olnud. Ja vikerkaar oli ka!

ta peab rajama päikeselinna aga võibolla päikesemaa

Nüüd olen ma küll juba nii suur ja tugev, et tänasest alates hakkan kasvama hoopis heaks ja targaks. Ilusaks ka vast:) ja esimene hommikune õnnitluskõne oli lihtsalt üle ootuste armas:*

Nüüd olen ma küll juba nii suur ja tugev, et tänasest alates hakkan kasvama hoopis heaks ja targaks. Ilusaks ka vast:)

ja esimene hommikune õnnitluskõne oli lihtsalt üle ootuste armas:*

kõik hurmav hell me hinge poeb meid kutsub kaunis öö

Öösel kell kaks otsustasin ma kindlalt, et ma pean oma salakirgede nimekirja täiendama Rosamunde Pilcheri raamatutega. Tõepoolest, naistekaid à la Bridget Jones (kolmekümnene luusernaine otsib meest ja mingil imelikul põhjusel lõpuks leiab ka, aga satub selle käigus võimatult piinlikesse situatsioonidesse) ma jälestan, naistekatest à la Kristiina Lauritsatütar olen ma välja kasvanud (ilmselt kasvan ma mõnekümne aasta pärast neisse sisse tagasi muidugi) ja enamus ülejäänud naistekatest jätab mu külmaks, aga Rosamunde Pilcher suudab kirjutada nii, et… ma tahaks seal olla. Enamasti Cornwallis, seal juhtub kõige olulisemaid asju ta lugudes, aga ka Šotimaal, Londonis, Floridas… Mitte neis sündmustikes, enamasti ka mitte nende inimeste juures, kellest ta kirjutab, aga just neis kohtades.

Mitte ükski teine kirjanik ei oska minuga seda teha. Palju muud nad teevad, aga seda mitte.

Ja millal, palun, leiaks ma natuke aega, et ŠŠotimaale minna nüüd?

läbi väikse klaasitüki roheline näib maailm

Ma sain emmelt nii ilusasti pakitud kingituse, et ma ei raatsigi seda lahti pakkida vist kunagi. Ja ma olen oma sünnipäeva tähistanud küll veidi enneaegselt, aga see-eest väga vahvalt kõigi oma nooremate vendade seltsis… muuhulgas palli mängides, hüppenööriga hüpates ja loomaaias tõukerattaga ringi sõites. Vahepeal on tunne, nagu kahekümne viieselt elu alles algaks; vahepeal jälle, … Loe edasi “läbi väikse klaasitüki roheline näib maailm”

Ma sain emmelt nii ilusasti pakitud kingituse, et ma ei raatsigi seda lahti pakkida vist kunagi.

Ja ma olen oma sünnipäeva tähistanud küll veidi enneaegselt, aga see-eest väga vahvalt kõigi oma nooremate vendade seltsis… muuhulgas palli mängides, hüppenööriga hüpates ja loomaaias tõukerattaga ringi sõites. Vahepeal on tunne, nagu kahekümne viieselt elu alles algaks; vahepeal jälle, nagu võtaks kahekümne neljast viimast:P

Pidustused igatahes jätkuvad:)

what would you ask if you had just one question

Teate eksju seda tobedat olukorda Imago mängimise juures, kui kaheksat mängijat ei ole ja tühjade kohtade peale tuleb panna mingeid tuntud inimesi, et kõik mängijad neid teaksid, ja siis kirjutatakse Lennart Meri ja kõik väldivad seda ruutu mängu lõpuni, sest see on nii igav? Meie mängisime endale täna kaheksandaks mängijaks Jeesus Kristuse. See lihtsalt läks … Loe edasi “what would you ask if you had just one question”

Teate eksju seda tobedat olukorda Imago mängimise juures, kui kaheksat mängijat ei ole ja tühjade kohtade peale tuleb panna mingeid tuntud inimesi, et kõik mängijad neid teaksid, ja siis kirjutatakse Lennart Meri ja kõik väldivad seda ruutu mängu lõpuni, sest see on nii igav?

Meie mängisime endale täna kaheksandaks mängijaks Jeesus Kristuse. See lihtsalt läks nii. Loomulikult suutsime me seepeale igasuguse sohita välja võluda küsimuse “kujuta ette, et Jeesus oleks midagi lihavõttepühadele iseloomulikku”:P

on elu see mu kallis mis meid jalust maha lööb

Õppekava? Õpingukava? Magistrandi tegevuskava? Deklareerimine? Õpetamispraktika? Magistriseminarid? Punase joone päev? Ja sügisel koolivaheaega ei olegi?:) Tutvusin siis oma õppekavaga üle pika aja: Magistriõppe eesmärgiks on süvendada teadmisi ja arusaamu – valitud teadusala põhiprobleemistikus ja arengusuundades, – alusteadustes, – inimese ja ühiskonna humanistlikes, sotsiaalsetes ja majanduslikes probleemides; – võõrkeeleoskuses; Ei no mida. Inimese ja ühiskonna humanistlikes, … Loe edasi “on elu see mu kallis mis meid jalust maha lööb”

Õppekava? Õpingukava? Magistrandi tegevuskava? Deklareerimine? Õpetamispraktika? Magistriseminarid? Punase joone päev? Ja sügisel koolivaheaega ei olegi?:)

Tutvusin siis oma õppekavaga üle pika aja:

Magistriõppe eesmärgiks on süvendada teadmisi ja arusaamu

– valitud teadusala põhiprobleemistikus ja arengusuundades,
– alusteadustes,
– inimese ja ühiskonna humanistlikes, sotsiaalsetes ja majanduslikes probleemides;
– võõrkeeleoskuses;

Ei no mida. Inimese ja ühiskonna humanistlikes, sotsiaalsetes ja majanduslikes probleemides? Kontrollige siis keegi kevadel üle, kas mu teadmised ja arusaamad on süvenenud…

Ja kogu selles õnnetus ülikoolis on järel KAKS ainet, mida ma veel teha tahaks… ja neid loetakse SAMAL ajal:P

see on lihtne see polegi töö lihtsalt luuletan läbi öö

Kopparbergsi mustikasiider näeb välja nagu viin aknooliga ja maitseb… ma tahaks öelda, et maitseb samamoodi, aga ma ei ole ju kunagi viina aknooliga maitsnud ja ega tegelikult näinud ka ei ole. Maitseb kirjeldamatult jäle. Täheldada võib sisu ja vormi ühtsust. Käisin gümnaasiumi alustamise kümnenda aastapäeva eelõhtu tähistamise tähe all klassivendadega kõrtsis. Meeleolu oli väsinud ja … Loe edasi “see on lihtne see polegi töö lihtsalt luuletan läbi öö”

Kopparbergsi mustikasiider näeb välja nagu viin aknooliga ja maitseb… ma tahaks öelda, et maitseb samamoodi, aga ma ei ole ju kunagi viina aknooliga maitsnud ja ega tegelikult näinud ka ei ole. Maitseb kirjeldamatult jäle. Täheldada võib sisu ja vormi ühtsust.

Käisin gümnaasiumi alustamise kümnenda aastapäeva eelõhtu tähistamise tähe all klassivendadega kõrtsis. Meeleolu oli väsinud ja nukravõitu, vestluses oli pikemaid pause kui kunagi varem… Samas, on siis kolmekümne esimese augusti õhtul kunagi mingit erilist rõõmupidu peetud? Bioloogiline kell, kommenteeris Uku. Miski su sees lihtsalt teab, et homme hakkab jälle pihta.

Hakkabki. Päeva poole lähen dekanaati ja katsun kusagilt oma magistrandi tegevuskava välja kaevata. Magistritöö jaoks juhendaja tuleb ka hankida ja see on katsumus, sest ma tean, kes oleks kõige parem, aga ma ei julge teda paluda. Võibolla peaks lilled viima. Õpetajale ikka viiakse esimesel septembril.