Kuu: november 2003

Kõik kindlasti lugesid seda juba Ekspressist ka, aga ikkagi. Uut Wallace&Gromiti täispikka multikat hakati tegema! Valmis saab… saja aasta pärast. Pooleteise tegelikult.

The movie sees the studio’s popular characters Wallace and Gromit hunt down the mysterious beast which has been rampaging their village’s prize marrows and potatoes just days before the giant vegetable growing contest.

Tööle sõites mõtlesin ma taas kord loodus- ja kokkuhoiust, seekord siis sellise nurga alt:

Postkastis oli järjekordne kriitpaberil kilesse mässitud üllitis ühelt firmalt, kellega mul on üsna meeldiv kliendisuhe. Jah, ma vist isegi tahan teada, mis neil mulle oma toodete, teenuste ja allahindluste kohta uut on öelda. Konks on selles, et ma tean nagunii, sest ka mu abikaasal on nendega sama meeldiv suhe. See teeb neid üllitisi kaks. Ja peaaegu iga sellist asja laekub lõpuks kaks tükki, sest meil lihtsalt on enamvähem ühesugused kliendikaardid ja asjad.

See teeb kaks korda rohkem kilet ja kriitpaberit minema visata. Ja keegi ei võida midagi.

Ma vist ei hakka helistama Kaubamajja, Stockmanni, Radiolinjasse, Estravelisse jne. ja kõigilt ükshaaval küsima, et palun, kas oleks võimalik saada neid asju leibkonna peale üksainus. Niipalju, kui ma nende kliendiinfosüsteeme ette kujutan, ei ole. Teine variant oleks neilt igaühelt paluda, et ärge mulle lihtsalt enam saatke – huvitav, kas see töötaks?

Sellega meenub see ka, et ma ükspäev ütlesin Radiolinjale “jah, palun e-arvet”. Konkreetselt selleks, et mitte saada neilt järjekordset ümbrikku iga kuu. Tulemus – ma saan ümbriku ikka, sest nad ju saadavad mulle kliendiinfolehte. Hmh.

Ja muide, mis sai kilekotiveebist, mis ju pidi tulema?

Kelleks te tahtsite suureks saades saada, kui te veel väiksed olite?

Mina tahtsin päris väiksena lasteaiakasvatajaks. Praegu üldse ei tahaks enam, aga see pole oluline. Oluline on, et ma mäletan, et ma tahtsin. Ma arvan, et vanu unistusi mäletada on oluline.

Ja ma arvan, et pärast seda ma polegi eriti tahtnud kellekski saada. Järgmine mälestus on alles paari aasta tagusest ajast, kui keegi mult küsis, mida ma TEGELIKULT teha tahaksin, ja mina ütlesin, et raamatuid kirjutada. Ise olin ka üllatunud.

Ühtegi raamatut pole ma siiamaani veel kirjutanud. Asjade väljamõtlemine ei tule mul välja. Ma kirjutan raamatu siis, kui minuga on tegelikult juhtunud midagi, mis on raamatut väärt. Tegelikult ilmselt ei kirjuta siis ka. Siis kirjutan ma blogi. Nagu alati:)

Aga jah, vanadest unistustest – enamust ikka ei mäleta. Osad on täitunud ja seega päevakorrast kadunud ja meelest läinud; teised tunduvad tagantjärele mõeldes nii piinlikud, et ongi nagu parem mitte mäletada. Igatahes on mul meeles, kes oli esimene poiss, kellega ma abielluda kavatsesin!

Seoses sellega, et Teller küsis nõmedaima kommentaari pakkumisi, et siis mingi vastav auhind välja anda, meenus mulle jälle, et mul on ka juba ammu üks auhind plaanis.

Ma tahaks anda auhinna inimesele, kes mu elukohast esimest korda kuuldes suudab hoiduda Mõigu KEKi mainimast või teeb seda vähemalt mingil natukegi vaimukal moel;) Jah, eks see vaimukuse hindamine on subjektiivne, aga teate. Kui oled juba paar aastat Mõigus elanud, siis “Mõigu KEK jääb vastuse võlgu” ei tundugi enam eriti originaalne ega äge :P

Mnjaa. Mõigu mainekujundus on muidugi kohutaval kombel hooletusse jäetud. Ma ei saa kedagi eriti süüdistada selles, et nad ei tea, mis ja kus see koht on ja mis seal peale aastatetaguse mälumängutiimi veel head võib olla. Seega järgneb lühikirjand “Minu kodupaik”, mille idee on anda uusi ideid.

Mõigu on umbes samamoodi koht nagu Kalamaja – ta ei ole linnaosa, aga on üsna selgelt defineeritud osa linnast. Linnaosa mõttes on Mõigu Kesklinnas. Kes seda ei usu, vaatab ise Tallinna kaarti. Väga head kaardid linnaosade piiridega on bussipeatustes üleval olevad transpordikaardid. Vaadata tuleks lennujaamast natuke allapoole ja Tartu maanteest natuke paremale.

Vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei ole Mõigu kesklinnast (väikese tähega seekord) kaugel. Mõiku saab sõita Kunstiakadeemia juurest bussiga nr. 2 ja sõit võtab aega enamvähem täpselt 20 minutit; sisaldab ekskursiooni lennujaama. Autoga saab kohale 7 minutiga, seda juhul, kui viadukti juures ummikut ei ole. Enamasti on. Jääme huviga ootama Ülemiste keskuse valmimist.

Kesklinnas olemine ei takista Mõigut veel linna piiril olemast, sest Tallinn lihtsalt on sellise jabura kujuga linn. Aegna saar on ka Kesklinnas, muide:)

Tallinna piir läheb tegelikult läbi Mõigu. Ühele poole piiri ehk linna sisse jääb see osa Mõigust, kus on eramajad ja kuhu Tallinn pole veel jõudnud kanalisatsiooni ega veetorusid ehitada. Jah, meil on seal kogumispaagid ja puurkaevud… ja palju parem vesi kui see, mis Ülemistest tuleb;) Teisele poole piiri ehk Rae valda jäävad suured paneelmajad ja ridaelamud. Mõigu KEK tegi ikka muud ka peale mälumängu, näiteks suutsid nad sellesse Mõigu ossa vajalikud kommunikatsioonid rajada.

Omaette teema on Mõigu tänavanimed. Mulle tulevad praegu meelde need: Juhtme, Kaabli, Korgi, Kuusekese, Lambi, Lüli, Oomi, Vati. Don’t ask!

Jah, Mõigust võiks veel palju rääkida. Aga mingi ruum peab ju fantaasiale ka jääma:)

The Two Towers’is käitus Aragorni hobune täpselt nii, nagu minu kassid. Ausalt. See on see, kui tahad olla pikali ja magada või olla surnud ja siis tuleb üks loom… kõigepealt tonksab sind jalaga, siis nügib mõnda aega ninaga, siis keerab end su kõvale pikali ja hakkab nurru lööma. Okei, hobune ei löönud nurru. Ja kass ei tiri sind endale selga ja ei tassi kuhugi minema, aga muidu ei olnud küll mingit vahet.

Minuga juhtus täna selline kurb lugu: siil õpetas põõsast, et maksku ma kaardiga, aga tegelikult ei saanud maksta.

See oli Norde Centrumi plaadipoes, kus ühtlasi videosid välja laenatakse. Ma arvan, et need on Videoplaneti videod. Ja selgus, et neil on mingi eraldi videolaenutuskassa ja sinna ei saa kaardiga maksta, ei tagatist ega seda 35 krooni laenutustasu.

Ei saa, siis ei saa. Ma tegelikult eeldasingi, et kui ma tahan tagatist kaardiga maksta, siis läheb suvalisel müüjal juhe kokku (“Aga kuidas ma selle teile homme tagasi maksan?”). Kurb osa asjast on ikkagi just see, et kõik kohad olid siile täis, ausalt, ma pole ühski putkas varem nii palju neid siilipildikesi näinud:) Kui see ei ole tarbija eksitamine, siis mis on?

Mardipäev läheb edasi. Nüüd külmetavad minul küüned. Topin sõrmi läpaka alla sooja kordamööda.

Lisaks on tekkinud temaatiline mardileivaisu. Veame kihla, et Citymarketis ei müüda normaalset martsipani?

Nägin nüüd müügil seda paljuhaibitud kalendrit, kus on isad oma lastega. Ma olin haibi põhjal arvanud, et ma tahan seda endale. Mustvalged pildid ja mehed ja lapsed, no mis sa hing veel tahad. Aga asja elusuuruses nähes selgus kurb tõde, et pildid piltideks, kalendrina seda asja küll tarvitada ei anna. Iga pildi all on ühes reas (ja imepisikeselt) numbrid 1-30 (31), pühapäevad on teist värvi. Kõik. Kuna minul on kalendrit vaja kuupäevade ja nädalapäevade kokkuajamiseks, siis sellisest küll midagi kasu ei ole…

See on kurb kah, kui head ideed kehva teostusega ära rikutakse.