meid tervitades lilled langetasid päid

Eile oli nii äge päev. Ma istutasin paarsada kuuske, nägin rästikut, juhtisin auomaatkastiga autot, nägin Lätimaad, ostsin endale Varstu poest kummikud. Metsaistutamine oli superhästi organiseeritud ja inimesed olid lahedad – nii meie oma seltskond kui ka teised kohaletulnud. Kui ma mõne pildi saan, siis ma näitan. Töö konti ei murdnud, päike paistis, pärast anti suppi … Loe edasi “meid tervitades lilled langetasid päid”

Eile oli nii äge päev. Ma istutasin paarsada kuuske, nägin rästikut, juhtisin auomaatkastiga autot, nägin Lätimaad, ostsin endale Varstu poest kummikud.

Metsaistutamine oli superhästi organiseeritud ja inimesed olid lahedad – nii meie oma seltskond kui ka teised kohaletulnud. Kui ma mõne pildi saan, siis ma näitan. Töö konti ei murdnud, päike paistis, pärast anti suppi ja peaministri allkirjaga tänukiri. Tunne oli ülev. Mul on nüüd oma mets, mida ma saan Valgamaal vaatamas käia igal aastal. Ja ma usun küll, et järgmisel kevadel võiks helistada RMK-sse ja paluda, et me saaks seda jälle teha. Kakssada puud kahe inimese kohta (istutamine käib kahekesi, üks kaevab ja teine paigutab puid) on ju lahe küll, aga ma arvan, et tegelikult oleks rohkem vaja, kui ei taha maakerale võlgu jääda.

Rästik oli jube ehmunud, kui kakskümmend viis vabatahtlikku metsaistutajat teda digifotokatega taga ajasid.

Roveri sain kruusatee peal ikka korralikult vibama, aga ei juhtunud muud hullu, kui et tagaistme peal vinguti päris pikalt. See-eest panid nad turvavööd kinni:P Muidu tuli mul hästi välja. Ja ega neil vingujatel valikut ka polnud – teist kainet autojuhti polnud kusagilt võtta:)

Aga mõelda. Mina olin kaine autojuht. Mina.

Lätit vaatasime Tellingumäe vaatetornist. Suvi on neil seal lõunamaal… Koiva jõgi ei olnud nii ilus kui Mustjõgi. Torn oli äge, kapitaalne. Me poleks sinna muidu taibanud minna, aga metskonna mehed soovitasid. Kuulake alati metsamehi, need on mõnusad mehed ja teavad asju.

Varstu laata korjati just kokku, kui me istutamast ja Lätit vaatamast tagasi jõudsime. Aga poes leidus lõpuks ometi paar kummikuid, mis mulle jalga istus. Ma olen juba aasta aega üritanud endale kummikuid leida ja kõik on mingid läikivad ja voodriga, väga ilusad, aga no neid ei saa kanda. Nad lihtsalt tulevad kõndimise käigus jalast ära kuidagi. Varstu kutid vaatasid mnd imelikult, kui ma kummikutega poest tulin. Tallinna kutid, kes minuga koos olid, vaatasid ka samas:) Kes minuga sügisel rappa murakale tuleb?

Emmele korjasin emadepäevaks Võrumaalt nurmenukke.

su hing tast järsku linnuks saab

Kohad, kuhu ma viimase nädala jooksul olen sattunud ja kus mõelnud, et Tallinn on ikka äärmiselt mõnus linn: * Kakumäe rattatee uus osa (see, mis asjast lõpuks ringi on teinud) * Stroomi rand * Viimsi vabaõhumuuseum * Pirita rattatee päikeseloojangu ajal * mu oma koduaed, korduvalt * Kadrioru pisemad tänavad * Ülemiste järve äärne mets … Loe edasi “su hing tast järsku linnuks saab”

Kohad, kuhu ma viimase nädala jooksul olen sattunud ja kus mõelnud, et Tallinn on ikka äärmiselt mõnus linn:

* Kakumäe rattatee uus osa (see, mis asjast lõpuks ringi on teinud)
* Stroomi rand
* Viimsi vabaõhumuuseum
* Pirita rattatee päikeseloojangu ajal
* mu oma koduaed, korduvalt
* Kadrioru pisemad tänavad
* Ülemiste järve äärne mets
* Sütiste tee äärne mets (või on see park?)
* Kalamaja, lihtsalt möödaminnes
* Hiiu metsa vähemsoised alad

Siis ei loegi ju väga, et ma veedan 40 tundi nädalas kesklinna kontorihoones ja ei suuda välja mõelda, kus võiks olla lähim puu? (Kusagil Ahtri Statoili juures vist on.) Ja Viru keskus ei loe ja Ülemiste keskus ei loe ja Järvevana tee ka ei loe, eks. Mõni päev ma mõtlen välja, kuidas rattaga Järvelt Mõiku saada ilma Järvevana teed mööda sõitmata.

kirsiõite tolm

Kui keegi tahab tulla minu aeda kirsiõiepiknikule, siis – hooaeg algab nüüd. Nädalavahetusel ma istutan metsa, aga sealt edasi, palun. Registreeruge ainult ette, siis ma tean ise ka kohal olla:)

Kui keegi tahab tulla minu aeda kirsiõiepiknikule, siis – hooaeg algab nüüd. Nädalavahetusel ma istutan metsa, aga sealt edasi, palun. Registreeruge ainult ette, siis ma tean ise ka kohal olla:)

ära sunni ära keela kõik see oleks asjata

Eile oli minu kord hääleseades käia. Meeldivaks üllatuseks ei olnud mitte niivõrd see, millist häält ma teha suutsin (nii kõrgeid noote ei ole tegelikult üldse olemas; nii madalaid ka mitte), kuivõrd see, et ma suutsin probleemideta alluda käsklustele “külg lahti!”, “neel alla!”, “ava klambrit rohkem!” See asi võib mulle veel meeldima hakata.

Eile oli minu kord hääleseades käia. Meeldivaks üllatuseks ei olnud mitte niivõrd see, millist häält ma teha suutsin (nii kõrgeid noote ei ole tegelikult üldse olemas; nii madalaid ka mitte), kuivõrd see, et ma suutsin probleemideta alluda käsklustele “külg lahti!”, “neel alla!”, “ava klambrit rohkem!” See asi võib mulle veel meeldima hakata.

ahvid pistsid vahvleid krokodillid kahvleid

Huvitav, kas Telleri ratas varastati siis ära või jäi alles. Ilmselt jäi alles, muidu oleks kuulda olnud:) Mina lukustasin oma ratta täna Ülemiste keskuse ette, sadula jätsin külge. Elu sees pole vist nii kiiresti poes käinud, kogu aeg oli närv sees. Või no seesama veider tunne, nagu oleks kellelegi kingi kuuse alla pannud. Maikuus:P Sealsamas … Loe edasi “ahvid pistsid vahvleid krokodillid kahvleid”

Huvitav, kas Telleri ratas varastati siis ära või jäi alles. Ilmselt jäi alles, muidu oleks kuulda olnud:) Mina lukustasin oma ratta täna Ülemiste keskuse ette, sadula jätsin külge. Elu sees pole vist nii kiiresti poes käinud, kogu aeg oli närv sees. Või no seesama veider tunne, nagu oleks kellelegi kingi kuuse alla pannud. Maikuus:P

Sealsamas kõrval Sikupilli keskuses käin kogu aeg rattaga ja ei põe üldse. Keskus on kordades väiksem ja kuidagi kodune ja ma kogu aeg usun, et keegi ikka hoiab mu rattal silma peal. Rattaparkla on seal otse ukse kõrval ka ja paistab läbi akna infoletti ära. Ülemiste oma on ukse lähedal küll, aga samas ikka nagu nurga taga. Ei tekita turvatunnet.

Liikluseeskirjast kah, sellega alustas Kaimar. Mulle on üks asi kogu aeg segane olnud, äkki keegi nüüd seletab kuidagi ära nii, et ma uskuma ka jään.

§ 234. Jalgratta ja mopeediga peab sõitma jalgrattateel, selle puudumisel sõidutee äärmisel parempoolsel rajal, välja arvatud käesoleva määruse § 97 kohase manöövri ajal. Jalgrattaga võib sõita ka teepeenral, kui see on selleks kõlblik, ohustamata jalakäijat.

§ 97. Enne pööret peab juht aegsasti suunduma sõidutee pärisuunavööndi vastava ääre lähedale. Nõue ei kehti sõitmisel ringliiklusega ristmikule ja pöörde korral, mida vastav liikluskorraldusvahend lubab teha ka mujalt.

Nii et siis äärmisel parempoolsel rajal; enne parempööret parema ääre lähedal (see on lihtne ja loogiline); enne vasakpööret vasaku ääre lähedal (??? et siis vasakpoolse raja vasakus servas ???); aga kui ma otse tahan sõita ja äärmine parempoolne rada läheb paremale, mis ma siis teen?

Noh, reaalselt ma muidugi võimalusel vahetan rada ja sõidan kõige parempoolsemat rada mööda, mis mind õiges suunas viib. Enamasti ei saa seda teha, sest autojuhid ei lase. Mis seal ikka, ratas käekõrvale ja jalakäijana üle selle õnnetu parempöörderaja… Aga ma LEst küll välja ei loe, kuidas ma tegelikult toimima peaksin.

Ja veel – mis on “enne pööret aegsasti”? Kui me jälle räägime vasakpöördest, mida ma pean tegema vasakpoolsest reast ja ilmneb, et suisa selle vasakust servast (appi) – kas ma siis võin sõita kogu aeg telgjoone lähedal?

Kui ma elaks näiteks Tartus, siis mind vist eriti ei huvitaks:) Aga minu põhimarsruudid rattaga hõlmavad Tartu maanteed Mõigust kesklinnani, Pärnu maanteed, Järvevana teed, Tammsaare teed, Sõpruse puiesteed… ma olen isegi Taksopargi ristis rattaga sõitnud. Tipptunni ajal.

Aga Västeråsis sõitsin ma pool aastat ainult rattaga ja rulluiskudega ja ei sattunud selle aja jooksul kordagi sõiduteele. No okei, linna peal mõned kohad ikka olid, kus tuli üle tee minna ja kus selleks polnud tunnelit ega silda. Mul oli roosa jalgratas, kolmekäiguline, 25-kroonise lukuga:) Oh, noor olla oli ikka nii lahe.

torm tõuseb hinges koos soojade tuultega

Kuna autosõidus pole enam palju uut ja põnevat (ma mõtlesin pesulasse minna mõni päev, aga pärast eileöist vihma pole enam vaja:), aga õmblusmasin on veel remondis (remember, ma lubasin õmblema hakata järgmisena), siis mängin neil päevil Orkutiga. Selle sõbramajanduse poindist pole ma veel aru saanud, aga mõned communityd on põnevad.

Käisin lõuna ajal Kadriorus kõndimas… õitsevad! Kõik asjad õitsevad. Kodus kirsid ja õunapuud hakkavad ka kohe-kohe. Ja ma pakun, et esimene tulp on praeguseks juba lahti, hommikul polnud. Miks naabrite nartsissiväli juba mitmendat päeva õites on, aga minu omadel pole veel õigeid pungigi?

Naaber tegelikult kavatseb nartsissivälja asemele maja ehitada. Kui saaks, siis torpedeeriks seda üritust kuidagi. Kinnisvaraarendus on kõige vastikum äri üleüldse, tundub mulle aegajalt. Noh, mul on hea rääkida, mul on maja olemas.

Eilne Orioni teisipäevak oli jube. Või no mõnus oli, aga frustreeriv, sest ma valisin R1 raja ja ei tulnud sellega toime. Kuskil viienda punkti juures ma otsustasin, et ma ei lähe enam iial orienteeruma. Kaheksanda juures otsustasin, et ma ei vali enam iial raskemat rada kui kõige kergem, mis minu vanuseklassile ette nähtud. No seda ma otsustan peaaegu iga kord:) Ja linna tagasi jõudes otsustasin, et tuleb uuesti asimuudi järgi jooksma õppida. Näeb, mis saab sellega.

Ja ma avastasin, et ma olen lõpuks ometi üle saanud oma teismeea kompleksist, et ma ei tee asju, millega ma hästi hakkama ei saa. Kümme aastat tagasi poleks te mind näinud orienteerumas, suusatamas, rulluisutamas. Ma olen sportlasena hale. Aga püüdlik:) (lõpuks ma ikkagi leidsin üles nii viienda kui kaheksanda punkti)

ja päeva püüad ja märkamatult õhtu ongi käes

Õmblusmasinat remonti viia on ikka hoopis teine tunne kui autot. Stockmanni tehnikaleti kutt vaatas mind peaaegu et aupaklikult, kui ma talle presstalla kangist ja garantiist rääkisin. Miks nad siis sellist nägu ei tee, kui jutt käib hammasrihmast või õlifiltrist, ah? Või võibolla oli asi hoopis mu seelikus. Keegi võiks muuhulgas seletada, mismoodi miniseelikus saab autot … Loe edasi “ja päeva püüad ja märkamatult õhtu ongi käes”

Õmblusmasinat remonti viia on ikka hoopis teine tunne kui autot. Stockmanni tehnikaleti kutt vaatas mind peaaegu et aupaklikult, kui ma talle presstalla kangist ja garantiist rääkisin. Miks nad siis sellist nägu ei tee, kui jutt käib hammasrihmast või õlifiltrist, ah?

Või võibolla oli asi hoopis mu seelikus. Keegi võiks muuhulgas seletada, mismoodi miniseelikus saab autot juhtida ja seejuures enamvähem soliidseks jääda? Ma mõtlen… siduri- ja gaasipedaal on teineteisest ikka täitsa kaugel tegelikult!

i don’t wanna rock dj

Kui ma koju sõidan, siis on tee ääres tavaliselt ikka mõned hääletajad ja ma mõtlen neist mööda sõites, kas ma tahaksin neid Tartusse sõidutada, kui ma sinna sõidaks. Enamasti väga ei tahaks. Aga täna olid nii mõnusa olemisega hääletajad, et mul oli kohe südamest kahju, et ma ainult koju läksin. Ja ma isegi kaalusin, kas … Loe edasi “i don’t wanna rock dj”

Kui ma koju sõidan, siis on tee ääres tavaliselt ikka mõned hääletajad ja ma mõtlen neist mööda sõites, kas ma tahaksin neid Tartusse sõidutada, kui ma sinna sõidaks. Enamasti väga ei tahaks. Aga täna olid nii mõnusa olemisega hääletajad, et mul oli kohe südamest kahju, et ma ainult koju läksin. Ja ma isegi kaalusin, kas teha üks Tartu-ots lihtsalt hääletaja sõidutamise rõõmust… aga no seekord jäi ära. Jõuab.

Käisin täna ühel kontserdil ja mulle kohe üldse ei meeldinud. Kui oleks meeldinud, siis ma kirjutaks praegu pikalt ja põhjalikult, mis meeldis ja miks, aga nüüd tundub lähem selgitamine kuidagi… kohatu. Kasvõi juba sellepärast, et mõni esinejatest kindlasti loeb. Ja kuna ma tean ette, et ta loeb, siis on see nagu inimesele näkku halvasti ütlemine. Ma ei tea, see blogimisevärk ei tööta mõnikord. Alati jääb asju, mida tahaks kirjutada, aga ei saa…

kõik see pidi lihtne olema

Seda E-tähega sõna ei tahaks nüüd mitu aega kuulda enam. Me käisime eile hoopis loomaaias ja see oli lahe. Ootramatult on staarideks saanud sõralised ja linnud. Vantsid olid ka üsna OK muidugi, aga kiskjaid me ei viitsinud üldse vaadata seekord ja karud olid uimased. Paabulinnud jalutasid vabalt mööda loomaaeda ringi, lohistasid oma sabasid järel ja … Loe edasi “kõik see pidi lihtne olema”

Seda E-tähega sõna ei tahaks nüüd mitu aega kuulda enam.

Me käisime eile hoopis loomaaias ja see oli lahe. Ootramatult on staarideks saanud sõralised ja linnud. Vantsid olid ka üsna OK muidugi, aga kiskjaid me ei viitsinud üldse vaadata seekord ja karud olid uimased.

Paabulinnud jalutasid vabalt mööda loomaaeda ringi, lohistasid oma sabasid järel ja suhtlesid kohutava kisa abil omavahel. Kurgede kohta olid hoiatussildid väljas – et võivad nokaga lüüa. Pelikanid püüavad kala niiviisi, et panevad pea külili vette ja teevad noka lahti ja siis ootavad, et miski sinna lotti kinni jääks. Partidel olid põnevad paarisuhted.

Uus alpinaarium teeb seda, et kõik sõralised polegi enam ühe asfalteeritud platsi peal koos ja äravahetamiseni sarnased. Muide, neil on pojad praegu. Ja me kõik ju teame, et kitse- ja lambatalled on nunnud.