Ma hakkasin alguses allpool olevale uut kommentaari kirjutama, aga mugavam on uus sissekanne teha.
Et siis veel suitsetamisest ja miks ma olen suitsetajate peale tige.
Esiteks. IMHO ei ole see mingi vabandus, et suitsetaja ise ei tunne, kui vastikult suits haiseb. See ei tähenda ju, et teised ei tunneks. Ja see ei tähenda ka, et suitsetaja ise ei teaks. Halloo, me oleme teile ju öelnud!
Teiseks. Mäletate astmajuttu? Ja Pille raseduse-kommentaari? Ja olete tähele pannud, et seal, kuis suitsetamine on selgelt keelatud, üldiselt ei suitsetata ka? Mida ma absoluutselt vihkan, on see suhtumine, et argumendina mõjub “mul on astma”, “ma olen rase”, “sind visatakse siit kõrtsist välja, kui sa suitsu teed”, aga mitte “suits haiseb vastikult, ma ei saa hingata ja ma ei taha, et see hais mu riiete ja juuste külge jääb”.
See suitsetamine oleks nagu mingi fakken puue! Ühtaegu füüsiline ja vaimne. Et ühest küljest aktsepteeritakse, et inimesel on füüsiline võimetus sigaretita mingi aeg veeta ja teisest küljest tuleb talle ka andeks anda, et ta ise ei suuda meeles pidada, et see teiste jaoks vastik on. Ja siis luuakse suitsetajatele, vaesekestele, kõik võimalused end mugavalt tunda oma puudega, aga mittesuitsetaja, terve inimene, vaadaku ise, kuidas saab.
Kas ma tohiks ka oma halbade harjumuste eest, mille tekkimises ma ise süüdi olen, endale mingeid privileege välja kaubelda, palun? Näiteks mulle meeldib istudes jubedalt jalgu kusagil kõrgel hoida, mingi teise tooli või soovitavalt isegi laua peal. Kujutage nüüd ette, et ma hakkan seda tegema bussis, kohvikus, teie juures kodus. Lihtsalt tõstan oma porised saapad laua peale, sest vaadake, mul on selline harjumus välja kujunenud ja ma ise ei pane enam tähelegi, et see lauda määrib ja teiste inimeste söögiisu rikub.
Millegipärast ma arvan, et kuskilt söögikohast mind kihutataks sellise suhtumise juures kiirelt välja. Aga kui selline harjumus oleks 50% külastajatel, huvitav, kuidas siis oleks?
whatever 