Kuu: mai 2004

Ma tahaks päris tõsiselt teada, kas ma olengi ainus inimene maailmas, kellele siiralt meeldib Juhan Jürme surematu koorilaul “Rukkirääk”? Okei, ainus alla 50-aastane inimene…?:)

Edit: ajendatuna ühest konkreetsest vastusest ühele Madli tänastest küsimustest, tahaksin rõhutada, et mina suutsin täna ära laulda KÕIK noodid, mis Verdi Aida triumfikoori sisse aldi jaoks oli kirjutanud:P Eelnevalt pidas dirigent meile lühikese, aga hariva loengu sellest, kuidas Monteverdi (oli vist?) väitis, et ongi olemas ainult kolm häälerühma – sopran, metsosopran ja meeshääl – ja et alt on looduse kurioosum, mida ei peaks üldse olemas olema. Või umbes nii:)

Mul on hea meel, et kõnnitee vs. jalgrattatee vs. sõidutee teema endiselt vastukajasid kogub. Jätkake samas vaimus, huvitav on. Aga sõites pange kiivrid pähe igal juhul, eks?

Kompassi uues, lastenurgaga osas on lastejoonistuste näitus. Piltide teemaks oli pere – minu pere värvid, tore päev perega jne. Nii erinevaid lapsi, peresid, pilte on. Ma soovitaks seda näitust vaatama minna, aga sööge enne kusagil kõht täis – toidud on Kompassis jälle kallimaks läinud.

Kurb on olla, sest et ma viskasin ära oma elu kõige mõnusamad tennised. Nad olid mul peaaegu täpselt 4 aastat ja need olid ju ometi mu elu senini paremad aastad… ilmselt just tenniste pärast. Me käisime koos kogu Euroopa läbi ja ma ei pidanud selle aja jooksul neil paelugi vahetama.

Esimesed kulumise tundemärgid ilmnesid alles eelmisel sügisel, aga sealtsaadik oli allakäik kiire. Ükski tekstiilist osa ei läinud katki, aga taldadesse kulusid konkreetselt augud sisse ja kannatagusesse ossa ka. Paelad pidasid endiselt vapralt vastu.

Oma viimased ühised tunnid veetsime me jalatsipoodides uusi tenniseid otsides. Tunnen end tõelise reeturina.

Marko Reikop kuulutas just Kosovo riigiks. See ehmatas mu küll kiirelt virgeks:)

Ma ei soovitaks kellelgi Van Helsingit vaatama minna, vähemalt mitte kaine peaga. Aga kui leidub keegi, keda mu soovitused ei huvita või kes lihtsalt on juba jõudnud vaadata, siis võiks ta mulle ära seletada, millesse see tsikk seal lõpuks suri. Minu pakkumine on endiselt, et tal oli lapsest saadik nõrk süda; Alvar arvas, et pimesool lõhkes, ja Susi, et vitamiinipuudusesse. Mis see õige variant on?

Hullem probleem on hoopis see, et hiline kinoskäik pluss filmi talumiseks vajaliku alkoholikoguse tarbimine on mu unerežiimi paigast ajanud. Eurovisioonivaatajat minust nüüd nagu polegi.

Tegelikult on paanika. Sest kaks projekti on üle mõistuse veninud ja venivad tõenäoliselt veel; ma oleksin täna pidanud Tartusse komandeeringusse sõitma, aga ma ei teadnud seda; ma sõidan homme Tartusse komandeeringusse, aga ma ei tea veel, mida ma seal tegema pean ja kas ma sellega hakkama saan; CISA eksamini on täpselt kuu aega ja ma pole jõudnud ÜLDSE õppida (siis, kui mul aega oli, ma ei viitsinud, nüüd ma viitsiks vägagi, aga ei ole aega).

See eksamiasi ei kõla kirjapanduna üldse nii jubedalt, kui ta tegelikult on.

Sorisin eile õhtul vanade mailide hulgas, et paari vajalikku aadressi üles leida, ja sattusin kirjadele, mille ma kirjutasin ajal, mil bakalaureusetöö tähtajani oli 48, 24, 12 tundi. Kirjad ise olid umbes sellised, nagu Hanna, Redi, Kärdi, Heleni viimase aja blogisissekanded:) Aga selles mõttes lohutavad, et tagantjärele ma ju tean – ükskõik, kui kiire tundub olevat, alati on aega veel ühe maili jaoks ja alati saab lõpuks kõik korda. Cum laude.

Mulle pole teiste inimeste lapsed kunagi väga hullusti meeldinud. Ma talun neid hästi, aga see on ka kõik. Aga viimastel päevadel on minus siirast vaimustust tekitanud Agnes ja Joonas, Laas Hendrik, Toomas ja Oliver… Ei teagi nüüd, kas see on kevad, mis muudab kõik lapsed toredaks, nagu ka kõik naised ilusaks?

Ja kas pole meeldiv, et ma ei tunne kedagi, kes oleks pannud (või tahaks panna) oma lastele nimesid a la Älys või Mayc.

Orkuti Tartu communitys räägitakse rattasõidust Tartus. Üldine toon on selline, et kuna rattateid ei ole, siis sõidavad kõik kõnniteel ja on rahul, kuigi mõni üksik kangelane on ka sõiduteel julenud proovida ja, oh ime, ellu jäänud, võibolla läheb teinekordki. Sõbrad, kas teil on seal mingi teine liikluseeskiri või?:)

Ma mõtisklesin eile inimeste erinevate rollide üle liikluses. Teada ju on, et jalakäija kardab autojuhti, autojuht ehmatab jalgratturit, jalgrattur omakorda ehmatab jalakäijaid ja ajab autojuhiga kiusu. Rulluisutajaid vihkavad kõik:P Kui oleks rohkem autojuhte, kes vahel jala ka käiks, rohkem jalgrattureid, kes prooviks mõnikord autoga sõita, rohkem inimesi aegajalt rulluiskudel jne – äkki siis oleks kõik inimesed liikluses veidi mõistvamad? Alates sellest, et aimaks paremini ära, milline on kellegi manööverdamisvõime, pidurdusteekond ja nähtavus konkreetse koha peal.

Kui mu andunud lugejate hulgas on inimesi, kellele meeldib Hobujaama tänava lõpp-peatuses bussist maha tulla ja bussi eest üle tee kino poole lipata, siis tulge mõni päev minuga autoga sõitma ja ma näitan, kuidas see kurvi (ja bussi) tagant tulevale autojuhile paistab:P Ma muidu ei noriks, aga minus endas on küll alati enesealalhoiuinstinkt lõkkele löönud, kui keegi üritab mind seal üle tee lohistada. Ja nüüd, kui see koht jääb mu igapäevasele automarsruudile, tuleb see mulle kogu aeg meelde. Noh, et mina küll jalakäijana nii ei tee:)

(aga ma jäin lapsena ükskord auto alla niiviisi, et jooksin bussi tagant üle tee. no mitte päris alla, aga ma sain autoga pihta, ütleme nii:)

Meie akna taga laulis eile ööbik. Öö otsa vist. Juba aastaid pole kevadet nii palju tunda olnud kui tänavu.

Ja Terjel on õigus, et tuleb minna ka Harku metsa. Ma tahaks võtta kohe täna õhtul ratta ja minna, aga minu kalli on haige ja ei saa minuga kaasa tulla ja sinna ma ei taha kellegi teisega. Selline lugu siis.

Ohh. Ja reedeõhtune Tartu. Me käisime Maailmas söömas, puhtalt sellepärast, et kogu va blogosfäär seda haipinud on:) Oli tõesti mõnus koht, kuigi söögiga läks veits kaua. Kell kümme läksime välja ja sooja oli kakskümmend viis kraadi ja Rüütli tänav ja Raeplats olid rahvast täis ja tunne oli nagu kusagil Vahemere ääres. Soe pime öö, purskkaevu vulin, inimesed. Ilus oli olla. Jälle üks neid hetki, kus ma kurvastasin, et ma pole (enam) osa sellest kõigest. Aga ma olin lihtsalt üks natuke vanaks saanud tallinlane ja läksin edasi Võrumaale viina jooma. Selline see elu on.

Aga mu oma koduaed näeb välja nagu vendade Lõvisüdamete Kirsiorg. Hingematvalt ilus. Ainult et ilma vendadeta, sest kõik mu vennad on Tartus, kus on soojad ööd ja noored õnnelikud inimesed…

Iga valik suleb mõne ukse.