Kuu: juuni 2004

nii vaba rõõmus ei ole keegi

Huvitav on see, et peaaegu alati, kui ma leian mingi täiesti suvalise raamatu – no selles mõttes, et ma ei tea ette midagi sellest raamatust ega enamasti ka autorist ja keegi ei ütle mulle, et seda võiks lugeda, vaid ma ise kogemata hakkan lugema, olemata asjast enne midagi kuulnudki – siis tuleb ikka välja, et tegu on mingi eriti olulise teosega. Et see on mingi maailma- või ka kohaliku kirjanduse tähtteos. Et selle autor on tohutult kuulus (aga ei pruugi seda olla selle konkreetse raamatu pärast). No ja nii edasi.

Näiteks see Katitzi-raamat, millest ma eelmises sissekandes kirjutasin. Mida ma hakkasin lugema hinna ja pealkirja suhte pärast:P Selle autor Katarina Taikon (raamatus Katitzi) koos oma õe Rosaga (kellest raamatus ka palju juttu on) oli peaaegu et ainuisikuliselt igasuguse mustlaste õiguste eest seismise taga Rootsis 1960ndatel. Et mustlased võiksid majades elada ja koolis käia näiteks. Tegelikult oli see üsna suur asi, arvestades, et mustlased elasid seal maal alates 16. sajandist, aga veel 1950ndatel ei lubatud neil laagritki rohkem kui kolmeks nädalaks ühte kohta püsti jätta, rääkimata siis kodakonduse, arstiabi või kirjaoskuse andmisest.

Neid Katarina autobiograafilisi Katitzi-raamatuid (mida ta muide hakkas kirjutama alles pea 30-aastaselt – siis, kui ta lõpuks lugema ja kirjutama õppis) on nüüd viimastel aastatel Rootsi riigi raha eest Tššehhis ja Ungaris tuhandete kaupa lastele välja jagatud, sest Katarina leidis, et vaja on muuta inimeste suhtumist ja et seda tuleb alustada lastest – mitte ainult Rootsis, vaid igal pool, kus vaja.

Mõtleks, ma ei teaks sellest kõigest mitte midagi, kui ma poleks kogemata seda raamatut lugenud ja kui ma poleks hakanud veebist otsima, millal selle tegevus toimuda võis:) Te ütlete, et pole vajagi, aga minu meelest on täitsa tore teada.

Rosa Taikon (nüüd on ta vana tädi ja ehtekunstnik) valiti muide tänavu aasta mustlaseks. See kõlab tobedalt, nõus:) Aga Katarina on surnud.

Just for the record, minu isiklik suhe mustlastega on selline, et me kaklesime Vabriku tänava omadega kogu aeg, kui ma algklassides käisin. Erilisel vaenujalal olin ma ühe Rosita-nimelise tsikiga. Sest et ta noorem õde loopis mind kividega ja ma loopisin vastu ja sain pihta ka. Siis tahtis Rosita mulle tappa anda, aga ma olin päris hea kakleja lapsena, nii et ma ei saanud eriti tappa, kuigi tema oli vanem ja tugevam. Hiljem me veel aastaid karjusime teineteisele solvanguid, kui linna peal nägime. Järele mõeldes on üsna hea, et keegi mind lisaks veel mingi Katitzi-jutuga õrritama ei tulnud:P

Tegelikult ei ole ma kindel, et “mustlane” on eesti keeles poliitiliselt korrektne väljend. Peaks vist “roma” ütlema?

everything changes but you

Kui ma ükspäev Stockholmis raamatupoes käisin, siis jäi mulle lasteraamaturiiulis silma raamat pealkirjaga “Katitzi”. Mitte et see oleks paljuütlev pealkiri olnud, lihtsalt mingi nimi ju, aga ma võtsin ta pihku, sest see meenutas mulle Tsatsikit. Tsatsiki-raamatud on päris popid rootsi lasteraamatud, ma omal ajal lugesin neid mõnuga ja nüüd on kolm esimest eesti keeles ka … Loe edasi “everything changes but you”

Kui ma ükspäev Stockholmis raamatupoes käisin, siis jäi mulle lasteraamaturiiulis silma raamat pealkirjaga “Katitzi”. Mitte et see oleks paljuütlev pealkiri olnud, lihtsalt mingi nimi ju, aga ma võtsin ta pihku, sest see meenutas mulle Tsatsikit. Tsatsiki-raamatud on päris popid rootsi lasteraamatud, ma omal ajal lugesin neid mõnuga ja nüüd on kolm esimest eesti keeles ka olemas. Noh, Katitzi on peaaegu nagu Tsatsiki tagurpidi ja raamat oli odav suht õhuke paperback, nii et ma ostsin ta laevas lugemiseks ilma pikalt mõtlemata.

Ja mis tuli välja – oligi. Katitzi oligi tagurpidi Tsatsiki, nii tagurpidi kui üldse veel sai. Tsatsiki on poiss, Katitzi on tüdruk. Tsatsiki elab isata, Katitzi emata. Tsatsiki on isa poolt kreeklane ja ema poolt rootslane, Katitzi on mustlane. Tsatsiki ei taha iga kord väga koolis käia, aga käib ikka, Katitzi tahaks väga koolis käia, aga ei saa. Tsatsiki kasuisa on lahe politseinik, kes küpsetab kaneelisaiu ja viib poissi mootorrattaga kooli, Katitzi kasuema on kuri “hele” naine (mittemustlane), kes on kasulaste vastu õel. Tsatsiki elab 1990ndate lõpus, Katitzi elab 1940ndate alguses. Tsatsiki-raamat on välja mõeldud, Katitzi-raamat on autobiograafiline.

Lihtsalt et nii võib ka juhtuda, kui pealkirja järgi raamatut ostad:)

Ja mustlaste elu 40ndate Rootsis küll lihtne ei olnud.

tahaks nendega kaasa ükskõik kuhu kaasa

Teeme nüüd näo, et see oligi minu blogis oleva reklaami pärast, et me laupäeval rekordsuure publiku saime? Aplaus oli vist ka pikem kui iial varem. Meil oli tore. Mulle meeldib mu koor, aga aegajalt ma mõtlen selle üle, mis tunne oleks laulda kooris, mida inimesed tegelikult kuulda ka tahavad. Mille kogu publik ei koosneks lauljate … Loe edasi “tahaks nendega kaasa ükskõik kuhu kaasa”

Teeme nüüd näo, et see oligi minu blogis oleva reklaami pärast, et me laupäeval rekordsuure publiku saime? Aplaus oli vist ka pikem kui iial varem. Meil oli tore.

Mulle meeldib mu koor, aga aegajalt ma mõtlen selle üle, mis tunne oleks laulda kooris, mida inimesed tegelikult kuulda ka tahavad. Mille kogu publik ei koosneks lauljate esimese ringi sugulastest. Millega saaks sõita kontserti andma nii, et ei peakski ise kõiki kulusid maksma, sest oleks mingeid sponsoreid või saaks publikult piletiraha küsida. Muide, meie koor läheb sügisel Hispaaniasse. Mina ei lähe, sest mul ei ole nii palju raha:(

Radissoni 24. korruselt näeb täiesti uusi asju. Ootamatult ilusat vaadet vanalinnale sealhulgas… ma lähen mõni päev ja vaatan veel korra. Merd ja asju ka. Mulle meeldib näha, kuidas laevad ära sõidavad. See on peaaegu nagu rekka tagatulesid vaadata.

pahad panen kongi ma kes on hea see kommi saab

Rullnokakarjäär sai kuulsusetu lõpu töölt koju tulles, kui ma helistasin 110 ja raporteerisin Tartu maanteed mööda sõitvast punasest Fordist, kus õnnelik emme hüpitas esiistmel süles pooleaastast last. Ilma igasuguse turvavarustuseta muidugi. Ma tean, et kaevata pole ilus ja kõik, aga ma oleks ilmselt end vähemalt hommikuni väga sitasti tundnud, kui ma seda teinud poleks… Jah, … Loe edasi “pahad panen kongi ma kes on hea see kommi saab”

Rullnokakarjäär sai kuulsusetu lõpu töölt koju tulles, kui ma helistasin 110 ja raporteerisin Tartu maanteed mööda sõitvast punasest Fordist, kus õnnelik emme hüpitas esiistmel süles pooleaastast last. Ilma igasuguse turvavarustuseta muidugi. Ma tean, et kaevata pole ilus ja kõik, aga ma oleks ilmselt end vähemalt hommikuni väga sitasti tundnud, kui ma seda teinud poleks…

Jah, olengi igav skandinaavlane, nagu ungarlased mulle ütlesid turvatoolijutu peale. Nagunii lähen varsti Res Publicat ka valima… vali kord ja need teised asjad, eks. No hoidku selle eest. Aga väikelapsed lahtiselt autos ringi möllamas – ma tõesti ei suuda seda õudustundeta vaadata. Mis siis, et ise me väiksena tegime ka nii ja et turvatool leiutati üldse alles hiljuti ja et alati on hakkama saadud. Mind lihtsalt ei huvita, ma kardan ja muretsen:(

See video, millele Teller hiljuti viitas, oli ka veenev.

anamana coole rawe akala

Mõnikord oleks ju äge, kui meil natuke publikut ka oleks. Sestap järgneb reklaam. Kontsert ADIEMUS, 05.06.04 algusega kell 20:30, Kaarli kirik. TTÜ Naiskoori kontsert ADIEMUS on segu klassika-, roki-ja etnomuusikast. Vokaalsolistile, flöödile, trummidele ja süntesaatoritele lisaks liikumislavastus. Adiemus on ameerika helilooja, endise proge-rocki ansambli Soft Machine liikme Karl Jenkinsi etno-klassikaline muusika. Modernne muusika on loodud … Loe edasi “anamana coole rawe akala”

Mõnikord oleks ju äge, kui meil natuke publikut ka oleks. Sestap järgneb reklaam.

Kontsert ADIEMUS, 05.06.04 algusega kell 20:30, Kaarli kirik.

TTÜ Naiskoori kontsert ADIEMUS on segu klassika-, roki-ja etnomuusikast. Vokaalsolistile, flöödile, trummidele ja süntesaatoritele lisaks liikumislavastus.

Adiemus on ameerika helilooja, endise proge-rocki ansambli Soft Machine liikme Karl Jenkinsi etno-klassikaline muusika. Modernne muusika on loodud klassikalise muusika vormide põhjal, millesse on segatud nii Aafrika hõimude kui keldistiili meloodiaid. Laulude tekstid on loodud arvestades vaid vokaalide ja konsonantide kõla. Keel on siinkohal üheks muusika loomise instrumendiks, mitte vahend sõnumi edasi andmiseks.

Adiemus on muusika, mis aastate eest kogus suurt populaarsust just Põhjamaades, kus hakati kohe aktiivselt nõudma kontserdi “live” esitlust. Praeguseks on hr Jenkins loonud jätkuks populaarsele esimesele cd-plaadile veel muusikat ja välja on antud veel 2 täiendavat cd-plaati.

Dirigent Raul Talmar. Kontserdi vokaalsolist on Mare Väljataga. Löökpillidel: Madis Metsamart, Vambola Krigul, Anto Õnnis ja Rein Roos – ansambel PaukenfEST. Süntesaatoril Õnne-Ann Roosvee. Flöödil Eneli Hiiemaa.
Lavastus/liikumine Karmen Ong.
Kontserdi pikkus 50 minutit.

Karl Jenkinsi teosed Adiemus: http://www.karljenkins.com/sounds.htm

Kontsert on tasuta.

teisel pool enest ja enese aega

Ma vilistasin täna foori all kummi. Ei tea isegi, kuidas see juhtus (mul puudub vähimgi aim, mismoodi seda tehakse, pole kunagi mõelnud ka). Lihtsalt mul oli kole kiire ja siis nii see läks. Väga äge oli, kaalun rullnokakarjääri:) Nüüd ma vist mõtlesin välja ka tegelt. Kõigepealt mootori pöörded üles ja siis käik sisse?

Ma vilistasin täna foori all kummi. Ei tea isegi, kuidas see juhtus (mul puudub vähimgi aim, mismoodi seda tehakse, pole kunagi mõelnud ka). Lihtsalt mul oli kole kiire ja siis nii see läks. Väga äge oli, kaalun rullnokakarjääri:)

Nüüd ma vist mõtlesin välja ka tegelt. Kõigepealt mootori pöörded üles ja siis käik sisse?

viimse võitluse maale lahing otsustav toob

ESDTP leheküljelt leiab ikka ägedaid asju. Polaarkaru viidatutele lisaks Bushi-vastased plakatid näiteks. Ja link leheküljele, kus saab kuulata Internatsionaali 22 keeles (vene meeskoor on parim, väidab ESDTP).

ESDTP leheküljelt leiab ikka ägedaid asju. Polaarkaru viidatutele lisaks Bushi-vastased plakatid näiteks. Ja link leheküljele, kus saab kuulata Internatsionaali 22 keeles (vene meeskoor on parim, väidab ESDTP).

and we’ll keep on fighting till the end

Mida teha, kui sind tüütavad telefoni teel igasuguste asjade (näiteks ajakirjatellimuste) müüjad? Siit saab abi. Tõlge on veidi kehv, aga idee päris lahe:P Ma igatahes trükkisin “konspekti” välja, ehkki kasutama vaevalt et hakkan… Link Hanna kaudu.

Mida teha, kui sind tüütavad telefoni teel igasuguste asjade (näiteks ajakirjatellimuste) müüjad? Siit saab abi. Tõlge on veidi kehv, aga idee päris lahe:P Ma igatahes trükkisin “konspekti” välja, ehkki kasutama vaevalt et hakkan…

Link Hanna kaudu.

kui tahad olla hea sind palun ma

Sattusin ükspäev raamatukokku aega parajaks tegema ja lugesin Eesti Naist. Viimasel ajal olen ma naisteajakirjadest rõhu pannud igasugustele annedele-annabelladele ja leidnud, et sedasorti ajakirjandus ei kõlba ikka suurt lugeda (see on küll suur uudis, eks), aga EN üllatas nendega võrreldes meeldivalt. Kohe tükk aega oli huvitav olla.

Jüri Pino oli tulnud iseenesest väga lahedale mõttele – kirjutanud loo teismelistest tüdrukutest, pealkirjaks “Meelevaldne uurimus homsete naiste mõttemaailmast “ (veebis ainult algus). Pino on ju muidu selline Peeter Sauteri kanti mees, lihtsalt elab ja kirjutab oma elu üles ja ongi täitsa lahe:) Seekord see lähenemine vist poleks ära toitnud ja mees oli siis vaevagi näinud – jaganud tütre sõbrannadele välja küsimustikud ja pärast siis vastused vabas vormis ümber jutustanud.

Kulla Jüri, kui sa 13-aastasele plikale esitad paberile trükituna küsimused “millisena näed oma tulevikku” ja “kas raha on elus tähtis”, siis saad sa teada täpselt ühe asja. Selle, et tegu on 13-aastase tüdrukuga:) Ma tean, ma alles äsja olin ise 13.

Kui keegi Jüri Pinot juhtub kohtama mõni päev, siis soovitage tal hoopis nende blogisid lugeda. See annab (mõtte)maailmast way parema pildi. Ja üldse on jälgimine kavalam viis kellegi tundmaõppimiseks kui küsitlemine. Arvan ma.

Piltidest rääkides, fotod on loo (ja blogide:) juures üliarmsad. Kui mina noor olin, siis noored tüdrukud küll nii ilusad polnud, no ausalt noh. Meil omal ajal olid, ma ei tea, vistrikud näiteks:P

Ahjaa, mõttemaailm ise – no vastuste põhjal tuleb välja, et kõik tsikid tahavad endale kõrgharidust, meest, maja, kaht last ja koera; et raha on väga tähtis; et Eestis ei kõlba elada ja kindlasti tuleks siit kuhugi minema saada kiiremas korras. Rohkem mulle ei tule praegu meelde.

Džžiisas, mida te ise vastaks, kui teilt küsitaks, kas raha on tähtis? See on ju puhas provokatsioon:)

kuid kui polekski neid soove musttuhandeid ei siis viitsiksi oodata homset

Philippe Delerm, “Väikesed naudingud”. Selle raamatu ma ostsin jälle arvustuse pärast – lugesin ja tekkis tunne, et see võiks olla midagi naiiv.superi sarnast. Ei ole, üldse ei ole. Meenutab mulle hoopis üht teist raamatut – “Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele”, mingi tšehhi kirjutatud. Ma lugesin seda lapsena tihti ja imestasin ise kogu aeg, miks … Loe edasi “kuid kui polekski neid soove musttuhandeid ei siis viitsiksi oodata homset”

Philippe Delerm, “Väikesed naudingud”. Selle raamatu ma ostsin jälle arvustuse pärast – lugesin ja tekkis tunne, et see võiks olla midagi naiiv.superi sarnast. Ei ole, üldse ei ole. Meenutab mulle hoopis üht teist raamatut – “Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele”, mingi tšehhi kirjutatud. Ma lugesin seda lapsena tihti ja imestasin ise kogu aeg, miks selline raamat mulle meeldib. Igal leheküljel oli lihtsalt üks lühike jutuke mingist asjast, lillest, loomast, inimesest. Mitte otseselt lugu, aga emotsioonikirjeldus – kuidas asjad lõhnavad, kostavad, meenuvad… Selles raamatus ei juhtunud kunagi midagi.

Delermi raamat on ka just selline. Nagu Marko Mägi ütles, alguses tundub ilutsev. Aga tegelikult on lihtsalt… nagu elu ise.